Suuršnautser
 

Suuršnautser on meeldejääva välimusega koer.

Selle tõu algupära üle on asjatundjad ja kasvatajad aastaid vaielnud. Üksmeelt ei ole senini saavutatud.  Enamasti arvatakse, et suuršnautseri asualaks oli varem Austria, Bavaaria, Baier ning mõningad piirkonnad Šveitsis (Tirool).

Sama väidab ka Dr Leopold Joseph Fitzinger oma raamatus

„Bavarian Wolfhund”. Selles raamatus kirjeldab ta tugevat, musta või pruunika värvusega karmi karvaga koera, kelle saba ja kõrvad on kupeeritud. Tõug olevat levinud Bavaaria lõunaosas - Salzburgis ja Tirolis ning ekstra Alpi aasadel elamiseks aretatud kohandunud.

Nad on suurt kasvu, väga mõjuva välimusega, äärmiselt tugevad ja hoiavad Alpi aasadel karja – kaitstes hoolealuseid huntide ja inimeste eest.

Koerte sabade ja kõrvade kupeerimine oli tollel ajal väga levinud. Kõrvade puhul tehti seda põletike ning karja kiskjate ja hulkuvate koerte eest kaitsmisel tekkida võivate vigastuste vältimiseks . Nudisaba oli märk, et koer teeb tööd ja selliste koerte pealt makse maksta ei tulnud.

Ka Dr. E. Harms kirjutab, et suuršnautser ei ole uus tõug, vaid juba ammu Bavaarias kasutusel. ta lisab, et mõnede baierlastest aretajate jutu järgi tõid ungari karjused oma karju lõuna Saksamaale ajades kaasa ka suured mustad, karmikarvalised koerad. Aegajalt müüsid nad mõned kutsikad talunikele. Nende ja kohalike koerte ristamisel tekkisidki suuršnautserilaadsed koerad.

Mõnel pool kirjanduses väidetakse siiski, et kunagine nimetus „Russenschnauzer” (eesti keeles vene šnautser) või „Bärenschnauzer” (eesti keeles karušnautser) ei viita, et tõu algupära ida poolt pärit oleks, see on aga ainult oletus.

Kindlalt on teada vaid see, et suuršnautseri eellased olid ammu karja- ja valvekoertena kasutuses. Need koerad olid pigem pikliku kui ruutja kerega, rohke pehme karvakattega, rikkaliku habemega ja enamasti tumedat värvi.

 

Viiteid suuršnautseri sarnastele koertele leiame ka maalidelt näiteks maal, mis kujutab Baieri printsessist Elisabethist (hilisem Austria keisrinna „Sissi”) 1850.aastal. Printsessi jalge ees lebab suur karmikarvaline must punaka varjundiga koer, arvatavasti tol ajal nn „Müncheni šnautser”.

 

1907.aastal loodi Münchenis Baieri Šnautseri Klubi, kuhu kuuluvad „Münchener” ehk siis müncheni šnautserid ja rahvapärane „Bierschnauzers” ehk õllešnautserid. Nimi suuršnautser võetakse kasutusele alles mõne aasta pärast.

Tollel ajal oli Müncheni ümbruses selliseid koeri päris palju, teistehulgas kasutasid neid valvekoertena ka õlletootjad (valvasid õlleaame ja vankreid), sellest ka siis nimetus õllešnautser.

Klubi aretusraamatus nimetati koeri algul Müncheni šnautseriteks, hiljem suureks Müncheni šnautseriks ja lõpuks siis suureks šnautseriks.

Aretusega tegelesid alguses peamiselt talunikud, nende seas aktiivseim kasvataja oli keegi Hr. Steinhuber, kellele 1898.aastal 9 musta »Russische Schnauzer« (vene šnautserit) kuulus. Kord olla tal isegi 45 kutsikat korraga olnud.

Näitustel aga esinesid tema koerad kehvalt. Näiteks esinedes oma emase koera Fedoraga Regensburgi näitusel, teatas kohtunik nii: „mingit vene šnautserit ei ole olemas, sellise suurusega koerad ei ole šnautserid”!

Selline suhtumine tulenes tolle aja mentaliteedist –enamus aretajad ja kasvatajad eelistasid tollel ajal levinud šnautserit (mittelšnautser).

Suuršnautseri levikut piiravaks teguriks oli ka asjaolu, et aretajad ei müünud oma emaseid koeri ja kutsikaid. Hoiti nö monopoli.

Isegi 1919.aastal ei lubanud tuntud ning kauaaegseim suuršnautserite aretaja Hr. K. Kluftinger oma kuulsal isasel Bazi v. Wettersteinil isegi suurte summade eest võõraid ja tundmatu kasvataja emaseid paaritada. Karl Kluftinger kasvatas oma koeri mägedes ja oli uhke selle üle, et ei müünud kunagi oma koera. lõpuks lubas ta siiski Bazi v Wettersteini paaritustes kasutada ning sellega on Bazi enamuse tänapäeva suuršnautserite esiisa.

 

Ametlikult loetakse suuršnautseri sünniaastaks 1910.a. sel aastal kanti 6 isast ja 3 emast müncheni šnautserit „Pincheri-Šnautseriklubi” aretsuraamatusse.

4 koera olid pipar & sool, 3 musta, 1 kollakaspruun ja 1 hallikaspruun.

 

Aasta varem osales ühel Müncheni näitusel 23 Müncheni šnautserit. Kohtuniku J. Berta sõnade järgi oli seal suur hulk eri kasvu, karva tüüpi ja värvi koeri. Dr. Harmsi arvates enamust neist koertest suuršnautseriteks pidada ei saanud – omanikud olid nad näitusel viinud arvates et tegemist on head tüüpi suuršnautseritega, kuid tegelikult olid nad ilma kindla eesmärgita tehtud paarituste tulemused.

Siiski olid ka mõned väga head koerad – 2 isast , must Bitru von Sendling ja must Bazi von Wetterstein.

Peagi pandi paika kindlad aretus eesmärgid, pehme ja rikkaliku karvaga koerad, karjakoeratüüpi koerad ja eri värvi koerad eemaldati aretusest.

 

Kasvu alam- ja ülempiiri kinnitamine ei läinud kuigi kergelt. Oli isaseid kelle turjakõrgus oli 55cm kuid ka selliseid kellel 76cm.

Esimese ametliku pesakonna isa oli tume hundikarva Roland-Rolandsheim, turjakõrgusega 55cm, selle isase ellased ei olnud teada.

Teda loeti tol ajal ideaalseks suuršnautseriks. Vastavalt oma päritolule pärandas ta oma järglastele kõikvõimalikke omadusi. Aegajalt aga juhtus sekka ka mõni kellest kasvas suurepärane suuršnautser. Peagi loobuti selle isase kasutamisest.

 

Saksa Hundestammbuch D.H.S.B. (eesti keeli ehk koerte sugupuu raamat) kanti 1910. aaatal Russische Schnauzer (vene šnautseri) nime all sisse 9 Müncheni šnautserit. 1913. aastal lisandus 8, 1916. aastal 16 koera. Kuue aastaga 33 koera.

Esimese maailmasõja järgne ebakindel periood soodustas ohtliku välimusega valvekoerte müüki ja suuršnautserite „tootmine” puhkes õitsele.

Tol ajal olid suuršnautserid väga kallid, seetõttu varastati kasvatajatelt koeri ja müüdi edasi.

Nii suuršnautsereid kui teisi tol ajal levinud valvekoeri paljundati rahalisel eemärgil – paljundusse läksid ka keskpärased ja halvad kehvad koerad. Seetõttu sai aretus tugeva löögi. Võttis mitukümmend aastat enne kui selle meeletu paljundamise tagajärjed kaduma hakkasid.

Õnneks olid aretajad, kes südamega koerte juures heade liinidega koerte aretamist jätkanud.

 

Franz Schips Mannheimist oli pärast sõda üks tegusamaid aretajaid. Tema kennel kandis nime v.d. Glücksburg.

Aretust alustas ta tumekollase emasega nimega Hexe (Nõid), kelle päritolu ei olnud teada, emase keskšnautseriga v. Egelsee kennelist ning isasega kes pärines Dr. Calaminuse aretusest. Juba 1925.aastal sai ta oma Butzi v.d. Glücksburgiga aasta võitja tiitli.

Dr. Calaminus rajas oma kenneli Kinzigtal 1895.a.ka tema ei müünud oma koeri edasi ega paaritanud tundmatu sugupuuga koertega. Dr. Calminuselt pärinevad tänapäeva suuršnautseri teise liini esiisad.

Tuntumad kennelid tollest ajast olid veel: von Heuhof (Schuhmaier. München), von Glonntal (Hochschwimmer, Glonn in Oberbayern), von Wertachhof (Kühnlein, Augsburg), von Fuchspark-Potz-haus« (Kaltenhäuser, Solingen), v.d.Kurpfalz (Kreuzberger, Mutter-stadt), von Salchern (Sandritter, Mannheim), von Linnefant (Rossow, Spandau), von Stoltzenburg (Neuenfeld, Zielenzig).

 

1926. aastal ostis Dr. Harms aretajalt Boschilt Berliinist musta aretusemase Russi 33 a, nii jõudsid suuršnautserid esimest korda Mecklenburgi.

Schleswig-Holsteini jõudis esimene suuršnautser 30ndate keskel.

Tõug kogus üha enam tuntust ning hakkas ka väljaspool Saksamaad populaarseks muutuma.

Populaarsuse kasvule aitas eriti kaasa asjaolu, et suuršnautseri suurepärased iseloomujooned, tegid temast hea töökoera.

Parim suuršnautserite treener oli tol ajal ülemleitnant Schonherr, kes oli Grünheide Koerte Treeninglaagri direktor. Ta treenis 60 suuršnautserit, kes olid kõik paistsid silma suurepäraste tööomadustega.

Siements&Halske A.G. Berliinis aretas ja kasvatas suuršnautsereid töö- ja kaitsekoerteks.

Väga heade tulemuste tõttu kanti suuršnautser ametlikult Teenistuskoerte nimekirja Saksamaal 1925.aastal. 20 esimest koera selles nimekirjas, kes katsed läbisid olid Grünheide kasvandusest.

 

1936.aastal toimus „Reichsturnie” (3-nda Reichi turniir) Berlingi lähedal Bohnsdorfis. Grünheides treenitud must suuršnautser Peter jättis kaugele seljataha kõik tolle aja parimad teenistuskoerad ja võitis tiitli Reichssieger (Reichi võitja) ning tervelt 4 kuldmedalit. Edu saavutasid suuršnautserid ka näitustel tänu oma omapärasele väljanägemisele ja suursugusele käitumisele.

 

II Maailmasõda põhjustas taas aretuses suure tühimiku. Paljud head koerad ja aretajad hukkusid. Paljud aretajad pidid sõja lõppedes aretusega taas päris otsast alustama. Õnneks tuli tõug ka sellest katsumusest välja ja juba 1949.aasta näitusel Leptzigis osales 59 musta suuršnautserit. Aja jooksul sai domineerivaks värviks must tänu mustadele esivanematele Bazi v Wetterstein ja Fels v Dinzigtal.

 

Pipar ja sool värvus tõusis samuti esile tänu pipar & sool isasele Bruno 35.

Pipar & Sool suuršnautserite kasvatajaid ja aretajaid ühendab ülemaailmne organisatsioon ISPRA.

Morro II, 1895

Bazi v. Wetterstein (1919.a.)

Roland-Rolandsheim

Esimene Eestisse toodud pipar-sool suur­šnautser Gloris Celesta.

Must hõbedaga suuršnautserite showring Eesti Šnautserite Klubi 2012. aasta erinäitusel.

© Eesti Šnautserite Klubi