Šnautser
 

Nagu paljude teiste tõugude puhul, on ka šnautseri algupära aja möödudes kaduma läinud ja unustatud. Oma raamatus „The World of Schnauzers ” väidab Johan Gallant et varem nimetati šnautserit traatkarvaliseks pinšeriks.

Selle tõu „teekonda” tänapäevani võime jälgida alates 14ndast sajandist.

 

Šnautserid olid aretatud rottide ja hiirte hävitamiseks Saksamaa lõunaosas ja leviala ulatus Austriasse Tiroli piirkonda. Sealt levisid nad kiirelt edasi Würtembergi ja Bavaariasse.

Koer sai eriti populaarseks kaupmeeste seas. Nad ei olnud liiga suured seega mahtusid hästi kaubavankritele, nad ei vajanud palju hoolt ega toitu, neil olid väga tugevad kaitseinstinktid. Tol ajal võis kaubavankri suurima rahuga kõrtsi ette jätta kui seda šnautser valvas.

 

Paljudel minevikus tehtud kunstiteostel on kujutatud šnautserilaadseid koeri.

Näiteks Mecklenburgis Saksamaal on 14ndal sajandil tehtud kuju, mis kujutab jahimeest, kelle jalge ees lamab šnautser.

Šnautser on kujutatud ka 1620. aastal valminud kujul, mis asub Stuttgardis ja kannab nime „ Öövaht”.

Paljud tolleaja kuusad kunstnikud kujutasid oma maalidel just šnautsereid.

Albrecht Dürer, kellel endal oli šnutser – näiteks tema maal „Madonna loomadega”(1492), „Risti kandmine”(1501) jpt

Samuti leiame šnautseri Rembrandti, Lucas Cranachi (1501) ning 18ndal sajandil

Sir Joschua Reynoldsi jpt. maalidelt.

 

1879. aastal 3. rahvusvahelisel koeranäitusel Hannoveris Saksamaal esitleti esimest korda šnautserit traatkarvalise pinscheri nime all, kusjuures esimese auhinna võitis traatkarvaline pinscher kennelist „Württemberg” Leonburgist, kes oli näitusele registreeritud „Schnautser” nime all!

Teise koha said traatkarvalised pinscherid Betti ja Anni.

1880. aastal koostati traatkarvalise pinscheri esimene standard.

Nimi šnautser on mainitud esmakordselt traatkarvalise pinscheri sünonüümina 1842. aastal Jeremias Gotthelfi poolt.

Sõna pinscher kasutati tol ajal terrierite kohta. Lisaks šnautserile nimetati seda tõugu koeri ka „karmikarvaline pinscher” ja „rotikütt”.

1850. aastal kuulutati traatkarvaline pincher Saksamaal eraldiseisvaks tõuks.

Tuntud zooloog Fitzinger (1802-1884) Viinist, kirjeldab traatkarvaline pincherit nii: ” traatkarvaline pincher on Bologne koera ja špitsi ristamisel tekkinud tõug. Paarituses on kasutatud ka saksa musta puudlit ja halli špitsi ning vana saksa pincherit”. Koera nägu olevat kaetud rohke karvaga, mis moodustab habeme, kõrvad ja saba on kupeeritud."

Samal arvamusel on ka Youatt oma koerteraamatus (1852), samuti mainides saba ja kõrvade kupeerimist.

 

Richard Strebel, tuntud aretaja, kohtunik ja uurija kirjutab 1906.aastal nii:

”mõlemad, nii siledakarvaline pinscher kui ka karmikarvaline pinscher on esmakordselt mainitud ja kirjeldatud Dr. H. G. Reichenbachi poolt 1836. aastal. Reichenbach kirjeldab karmikarvalist pinscherit kui segu puudli ja mopsi vahel, värvuselt hall või punakashall. Ta mainib ka, et tõul on kalduvus esemeid käppadega kraapid ja katsuda.”

Strebel ei ole nõus Youatt’i väitega, et tõuaretuses on kasutatud Bolognese koera. Ta on nõus aga sellega et eellaste hulgas on špitse kasutatud.

 

Strebel aga tunnistab õigeks Reichenbachi, kes kirjeldab pincherite varasemast aretusest (1878) seda, et esimeste pesakondade hulgas oli selliseid, kus enamus kutsikaid oli bokseri-tüüpi – punakaskuldsed, musta maskiga ja mopsi sabadega. Võttis üsna kaua enne kui selleiseid kutsikaid enam ei sündinud.

Aja jooksul on toimud palju muudatusi tõu välimikus. Eriti värvi osas.

 

Max Hartensteini Plavia kennelist on  kõige enam mõjutusi šnautseri välimikku. Ta oli esimene, kes alates 1882. aastast oma koertest tõelised näitusetšempionid aretas. Sellel kennelil oli tänapäeva šnautserite värvuse väljakujunemisele suur mõju. Ta esines edukalt näitustel ka mustade šnautseritega, samuti erinevate hallitooni, hirvepunaste jt värvi šnautseritega.

G. Goller Stuttgardist oli tuntud oma šnautseritega, kelle oli puhas pipar & sool värvus. Ta alustas aretusega 1886. aastal, juba 90ndatel olid tema puhtalt pipar&sool värviga koerad näitustel esindatud. See oli tema aretuse saladus palju aastaid, kuni ta lõpuks avalikustas, kuidas sellise karva värvuse sai. Nimelt paaritas aretaja omavahel musti ja hirvepunaseid koeri, nii tekkis värvus pipar & sool. Tänapäeva teadmised ja uuringud geneetika vallas kinnitavad, et just nii sai see värvus tekkida

Alates 1900. aastast oli see värvus eelistatuim šnautserite aretuses, kinnistudes ajapikku standardis koos musta värvusega ainsaks lubatavaks.

 

Suuri muutusi tõi kaasa ka aretaja Carl Thilo of Heilbronn. Tema aretas edasi Golleri pipar & sool liini. Oma 1890. aastal loodud kennelis pidas ta tähtsaks koera luustikku. Seega suunas ta sihipäraselt aretust nii, et et tekiksid ilus pea, mõjukad kulmud ja habe jne. Tema koerad olid head tüüpi ja elegantsed.

Tänu neile aretajatele ja veel paljudele teistele on tänane šnautser just selline. Algupärast šnautserit loetakse ka kõigi 3 šnautseritüübi prototüübiks.

 

MUSTAD ŠNAUTSERID

Kui šnautser üldiselt on mittelevinud tõug, siis must šnautser on haruldus.

On vaid vähesed kennelid, kus kasvatatakse tõeliselt ilusaid musti šnautsereid. Paraku on mustad šnautserid üsna erinevad pipar & sool šnautseritest.

Must geen on dominantne, nii võiks arvata, et aja jooksul hakkab värvuses domineerima must värvus. Praktikas aga ei ole see nii. Mustade šnautserite aretajad paaritavad omavahel vaid musti koeri, musta ja pipar & sool tüübi omavahelisel paaritamisel on tulemuseks ebakvaliteetse karvaga koerad. Ja seda põhjusel, et musta šnautseri karvastik on hoopis erinev pipar & sool šnautseri omast.

Karv on pehmem ja kipub käharduma, sellist tugevat traatkarva kui pipar & sool koertel leidub mustadel harva.

On üritatud karva tüübi parandamiseks pipar & soolaga paaritusi, kuid tulemuseks on hoopis koerad, kellel musta karva sees valged karvad või segamini pehme ja karm karv. Sellise segamise tagajärjel ei ole ükski geen puhtalt dominantne ning kunagi ei tea, millised saavad olema järglased.

Seega on omavahel pipar & sool ning mustade šnautserite paaritamine keelatud. (katsetatakse seda siiski aegajalt USA-s).

Just karvastiku tõttu on mustad šnautserid näitustel pipar & sool koertega võisteldes kehvemas seisus, sest nende karv on pehme. Mustad šnautserid on ka kergema luustikuga kui pipar & sool koerad.

 

Richard Strebelilt on ka joonistused nn varajastest šnautseritest. Ta on joonistanud näiteks Cito v. d. Werneburgi ja tolleaja tšempioni Sepelit – joonistused on tumedad ning seetõttu võib olla tegemist ka mustade koertega, seega võib järelda, et mustad šnautserid on olemas olnud sama kaua kui pipar & sool värvusega šnautseridki.

 

Üks must eellane, kes jookseb kõigi Euroopa ja Ameerika tänapäeva koerte liinidesse, on tšempion Emir v. d. Groben. Teda kasutati viiekümnendatel nii Ahorntali kui ka Muldentali liinides. Suguluspaaritusel Lonni v. d. Thuringerpforte ja Olaf v. Muldental liinis saadi kolm emast Askari’s Alue, Askari’s Aga ja Askari’s Anka – nemad on kõikide tänapäeva mustde šnautserite emadad.

Alue alustas Euroopas mustade liini Basalteck. Alue paaritusest Igo v. Ahorntaliga sündisid Monna, Meister ja Merry v. Basalteck. Paaritusest Astor v. d. Bruchwiese’ga sündisid Sieg, Sula ja Timm v. Basalteck. Kõik kaunid, näitustel rohkelt auhindu võitnud koerad.

Järglaste hulgas on Voss, Valla ja Wacker v. Basalteck. Wella ja Wido v. Basalteck ning Eddie ja Edda v. Furstenpfad olid Furstenpfadi mustade algmaterjal.

Aga viidi Šveitsi kus ta oli Barbanera liini ema. Tedagi paaritati Igo v. Ahorntal’iga, sellest paaritusest pärit koeri on üle Euroopa. Tema kuulsaima järglase Trix Barbanera järglane Yris Barbanera oli intertšempion.

Anka oli Udo v. Basaltecki ema ja temast sai alguse Ameerika Patundlis kenneli mustade šnautserite liin.

Emir v. d. Groben oli Euroopa kennelite Autohof, Voma ja Gengelbachi paaritusisane.

 

Ameerika viimase 30.aasta kõigi liinide algisane Pavo de la Steingasse sündis Prantsusmaal Blotzheimis 1966. aastal ja viidi Ameerikasse Krayenrain kennelist (sellest kennelist on pärit ka palju kuulsaid suuršnautsereid). Pavo oli isaks Margaret S. Smithi poolt asutatud Skibo kennelile.

Pavos said kokku Emiri paljude kuulsate Basaltecki ja Barbanera koerte liinid. Pavo näitusekarjäär oli aukartustäratav. BIS oli ta üle 75 korra, ta oli ka esimene šnautser, kes võitis Westminster Kennel Club Show (1972).

Pavol on 14 tšempionist järglast ning tema head liinid on tänaseni alles .

 

Allikad:

www.infoschnauzer.com

www.katja-und-basti.de

http://otbarbatsutsy.narod.ru

 

 

Nachtwächter (Stuttgart)

fragment Düreri maalist Madonna loomadega, 1503

pipar &sool emane

Strebel, 1904

Nette v. d. Goldbach

Strebel, 1907

Strebeli šnautserid, 1905

Champion Seppel

Strebel, 1887

Ahorntal kennel, 1950ndad

Düreri gravüür  Melancholia 1514. aastast ja fragment sellest

Dürer gravüür King, Deth and the Devil, 1513

Fotod: Wikipedia

Peter v. d. Werneburg

Strebel, 1902

Cito v. d. Werneburg

Strebel, 1907

Emir v. d. Groben, 1948

Monna v. Baselteck, 1954

© Eesti Šnautserite Klubi