Kolm suurust ja neli värvi

Algselt Saksamaalt pärinevat šnautserit on kolmes suuruses ja neljas värvikombinatsioonis – must, pipar-sool, must hõbedaga ning valge. FCI poolt loetakse erinevateks tõugudeks kõik suuruse- ja värvikombinatsioonid, samas kui nt USAs ja Inglismaal jagatakse šnautsereid vaid suuruse järgi kolme tõusse.

Kõiki šnautseritõuge ühendab ruutjas, jõuline keha (turja kõrgus võrdub peaaegu keha pikkusega, pea pikkus on võrdne umbes poole selja pikkusega), karm karv, elegantne ja vaba liikumine ning ka tõule omane iseloom. Algselt valvekoerteks aretatud koerad on heatujulised, hästi arenenud haistmismeelega, intelligentsed ning kergesti dresseeritavad.

Kõik šnautserid on oma peresse väga kiindunud ja ihkavad inimeste lähedust – kus olete teie, seal tahab olla ka teie koer, ta tahab olla osaline igas teie pere ettevõtmises. Šnautser ei tohiks kunagi olla arglik, agressiivne, pahatahtlik, liialdatult kahtlustav ega närvilise käitumisega.

Kõikide šnautseritõugude kõrvad ja saba varem kupeeriti, osades riikides (nt Venemaa, Ameerika) tehakse seda senini. Eestis, nagu ka nüüdseks enamikes Euroopa riikides on kupeerimine keelatud.

Karvahooldus Ajalugu Tõustandardid

Suuršnautser


Phoenix Emperor Bewitch Bodyposture: IPO-3, IPO Eesti MV: 2. koht 2011, 5. koht 2012, ISPU IPO MM: 30. koht 2011, 25. koht 2012

Hinnang tõule

Intelligentsus 7/10
Koolitatavus 7/10
Valvamine 7/10
Kaitsmine 10/10
Kiirus 7/10
Karva ajamine 1/10
Sobivus lastega 10/10

Allikas: justdogbreeds.com

Saksa keeles riesenschnauzer. Teenistus- ja seltsikoer.

Väga vana tõug, aretatud Saksa talunike poolt karja ja inimeste kaitsjaks. Suur, tugev, pigem jässakas kui sihvakas. Kartmatu koer, kes on valmis kaitseks ning kelle välimus tekitab austust. Kaasasündinud enesekindlus ning võime taluda stressi teevad suuršnautserist sobiva koera nii seltsiliseks kui ka teenistuseks. On ka ainsa šnautserina ametlikult töökoer, st et tšempionitiitli saamiseks tuleb koeral sooritada ka töökatsed.

Suuršnautser armastab väga lapsi. Kui peres on aga päris väike laps, tasub olla veidi ettevaatlik – temperamentne koer ei tunneta mänguhoos oma suurust ja võib väikelapse kogemata lihtsalt pikali joosta.

Domineeriv värv on must, tunnustatud on ka pipar-sool värvi tõug. Kuigi musti suuršnautsereid on Eesti Kennelliidu tõuregistrisse läbi aastate kantud 335 koera, on viimastel aastatel jäänud Eestis suuršnautserite aretusega tegelema vaid paar-kolm kennelit.

Esimene Eestisse toodud pipar-sool suuršnautser oli 2005. aastal sündinud emane koer Gloris Celesta, kellel on siin sündinud ka üks pesakond. Nüüdseks on Eestisse toodud veel teinegi, isane pipar-sool suuršnautser.

Maailmas on populaarsust kogumas ka efektse välimusega must hõbedaga värvi suuršnautser, tõuna pole neid siiski veel ametlikult tunnustatud. Ka kennel Phoenix Emperor paaritas Eesti esimest emast pipar-sool suuršnautserit Rootsi kennelile Zantana kuuluva must hõbedaga suuršnautseriga eesmärgiga saada seda värvi järglaseid. Pesakonnas oli neli must hõbedaga värvikombinatsiooniga kutsikat, neist kaks isast jäid ka Eestisse.

Tõug vajab igapäevaselt piisavalt nii füüsilist kui ka vaimset tegevust ning kontakti inimesega. Ilma igapäevase piisava tegelemise ja armastuseta võib teie habemikust kasvada pahur ja isepäine koer, kellel puudub austus oma peremehe vastu.

Šnautser


C.I.B Lilith Khagrass

Hinnang tõule

Intelligentsus 9/10
Koolitatavus 9/10
Valvamine 6/10
Kaitsmine 8/10
Kiirus 6/10
Karva ajamine 1/10
Sobivus lastega 10/10

Allikas: justdogbreeds.com

Saksa keeles mittelschnauzer. Teenistus- ja seltsikoer.

Algselt traatkarvaliseks pinšeriks kutsutud tõug oli tuntud juba 14. sajandil. Aretatud Saksa talunike poolt rottide ja hiirte hävitamiseks, sai tõug hiljem eriti populaarseks kaupmeeste seas – peale laadapäeva võis rahulikult kõrtsis istuda, kui šnautser vankrit valvas.

Domineeriv värv pipar-sool, haruldasem must. Ka nt Eesti Kennelliidu tõuregistrisse on aastatel 1990-2019 kantud 247 šnautserit, neist vaid on 21 mustad.

Ühendus elavast temperamendist ja väärikast enesekindlusest – šnautseril on kõik eeldused olla väljapaistev perekoer ja valvaja, samas on talle antud kõik teenistuskoera omadused. Ta armastab lapsi, on äraostmatu ning terane, aga samas mitte kärarikas. Tema haistmismeel on ülihästi arenenud, ta on intelligentne, kergesti dresseeritav, kartmatu, vastupidav ilmastikuoludele ja haigustele.

Loetakse nii suur- kui ka kääbusšnautseri prototüübiks, tänapäeval siiski neist vähem levinud.

Šnautser vajab igapäevaselt palju liikumist. Samuti oleks soovitatav elementaarsel tasemel kuulekuskoolitus. Nii ei kasva teie habemikust isepäist ega domineerivat koera.

Kääbusšnautser


Est Ch Fildale Jeunesse Doree

Hinnang tõule

Intelligentsus 9/10
Koolitatavus 9/10
Valvamine 10/10
Kaitsmine 4/10
Kiirus 7/10
Karva ajamine 1/10
Sobivus lastega 10/10

Allikas: justdogbreeds.com

Saksa keeles zwergschnauzer. Toa-, seltsi- ja ka maailma väikseim teenistuskoer.

Oma suuremate sugulaste vähendatud koopia. Tänapäeval valdavalt tugevama luustikuga kui standardi koostamise ajal, mistõttu võib ka kaal veidi suurem olla. Aretatud 19. sajandi keskel Saksa farmides rotipüüdjateks ja seltsilisteks. Šnautseri väikese koopia saamiseks ristati teda mitme väiksema tõuga, mh puudli ja ahvpinšeriga. Sealt pärineb ka kääbiku suurematest sugulastest lopsakam käpakarv.

Neli värvikombinatsiooni, levinuimad on algsed värvid pipar-sool ja must, veidi hiljem lisandus valge. Kõige uuem värvikombinatsioon on must hõbedaga, mida tunnustati eraldi tõuna alles 1970ndatel.

Kääbiku iseloom on sarnane šnautseri omale, seda ilmestab aga väikesele koerale omane temperament ja käitumisviis. Intelligentsus, kartmatus, vastupidavus ja valvsus teevad kääbusšnautserist nii meelepärase seltsi- kui ka valvekoera, keda võib pidada ka kitsamates elamistingimustes. Samuti üks lihtsamini koolitatavaid koeri maailmas, mistõttu sobivad ideaalselt koeraspordi, nt agiliti harrastamiseks.

Kääbusšnautser on üks populaarsemaid tõuge maailmas. Ka Eesti Kennelliidu tõuregistrisse on 23 aasta jooksul kantud ligi 1000 kääbikut, neist pooled must hõbedaga värvi.

Kui plaanite kääbikut võtta korterisse, tasub meeles pidada, et enamasti on tegemist tõeliste “uksekelladega” – vältimaks naabrite kaebusi, tasub kutsikale varakult õpetada, millal tohib ja millal ei tohi haukuda. Ka tasub mõelda sellele, et üksi koju jääval koeral oleks piisavalt tegevust, vastasel korral leiab nobeda mõtlemisega kääbik seda endale ise, nt “loeb läbi” teie lemmikraamatu.

Hooldusvahendid, mis peaks kodus olemas olema

Kraas. Igapäevaseks käpakarvade, kulmude-habeme ja seeliku harjamiseks.
Metallpiidega kamm. Kraas ei kammi välja pehmemasse karva tekkivaid pulstunud kohti. Selleks tuleks käpad, seelik ja habe aeg-ajalt kammiga korralikult läbi kammida.
Küünetangid. Vähemalt korra kuus tuleks koeral küüsi lõigata. Liiga pikaks kasvanud küüned moonutavad koera käpa kuju ja takistavad vaba liikumist.
Tömbi otsaga käärid. Käpaalustelt ja kõrvade sisekülgedelt karvade eemaldamiseks. Tömbi (ja soovitavalt ka veidi ülespoole kaardus) otsaga pole ohtu kogemata sisse lõigata.
Šampoon. Soovitatavalt spetsiaalselt karmile karvale mõeldud.
Aluskarva kamm. Et karv kehal oleks korralikku värvi, karm ja läikiv, tuleks liigne aluskarv aeg-ajalt välja kammida.

Küünte lõikamine


Korrektne soeng


Karv on mitmekihiline: surnud pealiskarv (kitkutav), uus, kasvav pealiskarv ja aluskarv.

Põhjalikumaks karvahoolduseks vajalikud vahendid

Trimmimasin ja trimminuga. Šnautserile sobiv noatüüp on Mars 99 M 330. Samuti sobib sinise peaga Trixi, kuid see võib uuena olla liiga terav ja karva katki teha. Punase päraga Trixi on kitsama hambavahega ja sobib aluskarva väljakammimiseks.
Karvahooldus

Karm, läikiv ja efektne

Praktiliselt karvavaba elamise elle hinnaks on vajadus šnautseri karva regulaarselt hooldada. Lisaks kammimisele vajab šnautser vananenud karva eemaldamiseks ka trimmimist.

Et kutsikas karvahooldusega varakult harjuks, alustage sellega kohe, kui ta koju toote. Harjutage teda harjamise ja kammimise, käppade ja habeme pesu, silmade ja kõrvade puhastamise ning küünte lõikamisega. Ärge jätke hooldust pooleli, kui kutsikas selle vastu protesteerib – nii saab ta selgeks, et sellise käitumisega pääseb tüütust tegevusest ning edaspidi on teil karvahooldusega suured probleemid. Kindlasti peab kutsikat harjutama laua peal seismisega – seal süüa pakkudes ja kiites-premeerides. Šnautserit ei saa jõuga sundida tegema asju mida ta ei taha – ainult heaga on tulemus püsiv!

IGAPÄEVANE HOOLDUS

PESEMINE. Pesema peaks šnautserit nii harva kui võimalik ja nii tihti kui vajalik. Tihedamat pesu vajavad vaid koera habe, käpakarvad ning seelik. Koera peske kergelt sooja veega. Pesemiseks kasutage võimalusel spetsiaalselt karmile karvale mõeldud šampooni. Ärge valage šampooni otse pudelist karvale – pudelis olev tugevam kontsentraat rikub karva. Lahjendage šampoon veega ning masseerige enne märjaks tehtud karvale. Loputage šampoon karvast korralikult välja. Käpakarvadel võite peale pesu kasutada ka palsamit, mis aitab vältida karva pulstumist. NB! Ka talvise sulalume klombid saab käpakarvadest kõige kiiremini eemaldada sooja dušiga!

KUIVATAMINE. Kuivatage koera sooja, kuid mitte kuuma fööniga – kuumus rikub karva. Kui pesite ka koera keha, võite mõneks ajaks visata talle üle selja raskema rätiku – nii kuivab karv seljal sirgeks ja madalaks. Föönitamisel kammige koera karva selle kasvamise suunas, käpakarvu kammige kergelt alt ülesse. Jälgige, et ka kõrvad saaksid korralikult kuivaks. Kääbusšnautseril võiks ka vihma või paksu lumega ilma korral peale väljaskäimist vähemalt kõhualuse fööniga ära kuivatada, et vältida põiepõletiku ohtu (ja märga diivanit).

KAMMIMINE. Lisaks igapäevasele kraasiga üle käimisele oleks hea korra nädalas koera karv korralikult kammiga läbi kammida. Ainult nii saate välja karvadesse tekkinud pulstunud kohad. Eriline tähelepanu kaenlaalustele ja kubemepiirkonnale! Lisaks elementaarsetele hooldusvahenditele võiks kodus olemas olla ka spetsiaalne kamm aluskarva väljakammimiseks. Pealmise karmi jõhviga sama pikaks kasvav aluskarv muudab šnautseri karva tuhmiks ja pehmeks, ka on nt musta karvaga koertel tihti aluskarv pruunikas või hall, muutes nii koera karva värvi.

KARVA PIIRAMINE. Käppade alt – varvaste ja käpapatjade vahelt võiks tömbi otsaga kääridega eemaldada liigse karva. Nii kannab koer teile õuest vähem mustust tuppa. Samuti tuleks jälgida, et kõrvade all ja sees karvad liiga pikaks ei kasvaks. Liiga pikk karv ummistab kõrva ja võib põhjustada põletikke. Kõrva all kasvav pikk karv surub seda ka ülespoole, moonutades kõrvade loomulikku asendit. Kõrvadest seest võite karvu eemaldada kas näppudega või väikeste pinsettidega. Viimasel juhul jälgige, et te kogemata koera kõrva ei vigastaks. Veidi enam kogemust ja silma nõuab käpakarvade ja seeliku piiramine. Kui soovite ka seda ise teha, soovitame enne kogenud trimmija kõrval veidi õppida. Ka vajate sel juhul korralikke kääre. Šnautseri kõrvad on naturaalselt rippuvad, kui tõuge kupeeriti, pidi kõrv aga hoidma kikki. Seepärast kipuvad (just kääbusšnautseritel) kõrvad püsti tõusma. Kõrva asendi korrigeerimiseks kasutatakse šnautseritel erinevaid mooduseid kleepimisest-teipimisest kuni massaažini. Ise kodus ärge siiski midagi ette võtke, et mitte vigastada koera nahka ja karva. Konsulteerige kasvatajaga, kas kutsika kõrvad vajaks korrigeerimist ja kuidas seda teha. Kõrvade õige asend on oluline just näitusekoera puhul, kui tegemist on kodukoeraga, on ka kikk-kõrvad võluvad.

KÜÜNTE LÕIKAMINE. Tasub olla ettevaatlik – erinevalt inimestest on koertel küünes veresoon. Esimesel korral võite paluda kogenumal inimesel (nt kasvataja või arst) endale ette näidata, kuidas kutsikal küüsi lõigata. Et kutsikat küünte lõikamisega harjutada, tuleks seda algul teha tihemini, nt kord nädalas, näpsides iga kord vaid natukene küüne otsast. Hiljem võite küüsi lõigata vastavalt vajadusele. Aga arvestage, et küüne kasvades kasvab ka selles olev veresoon – liiga pikaks kasvanud küünt ei tohi korraga palju lühemaks lõigata!

TRIMMING

Šnautseri karv kasvab tsüklitena – enamasti on sellise perioodi pikkus keskmiselt 6 kuud. Selle aja jooksul kasvab kasukas oma täispikkuseni, selleni jõudes ei hakka šnautserid aga karva ajama nagu enamus teisi tõuge. Karv on oma täispikkuseni jõudes küll naha küljes kinni, kuid näppudega kitkudes eemaldub kergesti. Trimming tähendabki vananenud karva väljakitkumist. Seda tehakse kas näppudega või spetsiaalset trimminuga kasutades. Näppudega kitkumine on küll aeganõudvam, kuid tagab parema tulemuse. Algul eemaldatakse pealiskarv. 3-4 nädalat hiljem, kui uus pealiskarv on kasvama hakanud, tuleb sama protsess läbi teha ka aluskarvaga. Peale sellist hooldust alustab kasvamist terve ja tugev, šnautserile omaselt karm ning korraliku värviga uus karv. Regulaarne trimming on šnautseri puhul oluline, see tagab eelkõige teie koera naha puhtuse ja tervise. Lisaks püsib nii puhas ka teie kodu. Õigel ajal tehtud trimming ei ole koerale kunagi valus!

Kutsikale võib esimese trimmingu teha ca 4-6 kuuselt. Trimmingu aja valimisel arvestage ka ilmaga – külmal talvel võib selle ka veidi hilisemaks lükata. Esimestel kordadel soovitame kindlasti käia kogenud trimmija juures. Ka paljud kasvatajad trimmivad ise oma kenneli kasvandikke. Kui koer jääb perelemmikuks ja soovite teda edaspidi ise trimmida, on hea kõigepealt oskaja inimese töö pealt õppida.

Kõige mugavam on trimmimisel kasutada pöialt ja nimetissõrme. Esialgu on see harjumatu nii sinule kui koerale. Katsu võtta võimalikult vähe karvu, et koeral ei oleks valus. Alustada võid kaelast või turjast - need ei ole nii tundlikud kehaosad ja kutsikas jõuab harjuda temajaoks uue toiminguga. Kui sinu kutsikal on pehme karv, võib se lline kitkumine ebaõnnestuda, siis vajad sa abiks trimminuga. Võta vasaku käe pöidla ja nimetissõrme vahele koera nahk, nii et tekib volt paksusega umbes 1,5-2 cm. Voldi peal olevad pikad surnud pealiskarvad kitku noaga.

Trimmi kõrval antud joonise järgi. Mingil juhul ära kitku saba! Šnautserid olid varem kupeeritav tõug, seetõttu kipub nende sabakarv halvasti taastuma. Käppade, rinna ja kulmu -ning habemekarvad jäetakse kitkumata. Külje pealt leiad õige kõrguse, kui tõmbad mõtteliselt sirgjoone koera esikäpa küünarnukist kubeme juurde, jättes sinna 3-4 cm vahe. Koera karvast sõltuvalt vajavad mõned kutsikad täielikku trimmingut - ka käppadel ja kõhul. Soovitame aga eelnevalt konsulteerida kasvatajaga. Käpa- ja kõhukarvad kasvavad aeglaselt ning taastuvad täielikult esialgses pikkuses keskmiselt aastaga.

Väga oluline on kutsikat harjutada nii fööni kui ka pügamismasinaga. Masinaga pügatakse kael, põsed, kõrvad ja tagajalgade siseküljed ning päraku piirkond, samuti saba alumine pool. Masinaga pügades jääb üleminek pügatud karvalt kitkutule väga järsk, seega tasandatakse neid üleminekuid fileerkääridega. Ka sabakarvad lõigatakse fileerkääridega ühtlaseks. Rind, kõht ja käpad tasandatakse kääridega. Käpa otsad, tallad ja varbad puhastatakse karvadest samuti kääridega ning antakse nn "kassikäpa" kuju. Tõuomase pea kujundamine on šnautseri pügamise juures kõige raskem. Kulmud, habe ja pealagi nõuab kindlasti kogenud kätt.

Näpunäiteid, kuidas koera trimmida, jagatakse soovijatele ka šnautserite suvepäevadel. Kui plaanite aga ka näitustel käimist, siis on soovitav jätta trimmimine professionaali hooleks. Trimmingule kuluv aeg võib sõltuvalt koera suurusest, karva pikkusest ja trimmija osavusest ulatuda paari-kolme tunnini.

TRIMMIJA VALIK. Kindlasti peaksite valima trimmija, kes on tuttav šnautseritega ning oskab teha tõule omast trimmi. Heal trimmijal on lisaks osavatele näppudele kindlasti ka hea silm – ta lähtub konkreetse koera karvastruktuurist, oskab trimmiga välja tuua koera väljanägemise parimad küljed ning peita väiksemaid vigu. Trimmijad kasutavad erinevaid meetodeid – mõni eemaldab pealmised lahtised kihid, jättes nt aluskarva esialgu kasvama, mõni trimmib koera päris paljaks. Eri värvi šnautseritõugudel on ka erineva struktuuriga karv, mis tingib nende veidi erineva trimmimise. Kui viite oma koera trimmija juurde, täpsustage kindlasti, millist meetodit ta kasutab, nii ei taba teid koerale järele minnes šokk.

ROLLING. Üha enam kasutatakse šnautserite trimmimisel ka pidevat osalist trimmingut ehk nn rollingut. Sel juhul ei oodata, kuni kogu šnautseri karv on vananenud, vaid kammitakse spetsiaalse rollingukammiga või kitkutakse näppudega lühemate perioodide järel lahtisem karv välja. See tagab, et koeral on kogu aeg alt kasvamas uus korralik karv. Näitustel käivate koerte puhul annab see nt suurema vabaduse näituste planeerimisel – ei pea arvestama, kas koera karv on näituse ajaks paraja pikkusega. Rollingut on soovitav kasutada siiski vaid hea karvakvaliteediga koerte puhul.

MASINAGA KARVA MAHAAJAMINE. Kui minna trimmingu asemel lihtsama vastupanu teed ja ajada šnautseri vana karv masinaga maha, saate varsti pehme ja tuhmi karvaga koera. Masin lõikab vaid vana karva lühikeseks, selle asemel ei hakka kasvama uus karv vaid ikka seesama vana ja lahtine. Masinaga aetav karv kaotab pikapeale korraliku värvi, muutub tuhmiks ja pehmeks, pulstub ja kisub pikaks kasvades lokki. Ka pole vana karv hea koera nahale. Masinaga puhtaks ajamist võiks kasutada vaid vanade, haigete või väga tundliku nahaga koerte puhul, kes trimmimist ei pruugi taluda. Teiste puhul tuleks eelistada siiski trimmimist. Ka paljudes salongides aetakse šnautserid puhtaks masinaga, seepärast on oluline enne uurida, kas salongis on šnautserite trimmimist oskav inimene.

PEALE TRIMMI. Kui koerale tehti täistrimm, võiksite talle järgi minnes kaasa võtta soojema riietuse, seda eriti talvel. Riietust peaks kandma seni, kuni uus karv on kasvanud piisavalt pikaks, et koera külma eest kaitsta. Jälgige ka, et koera nahk õhukese karvakihi all vigastatud ei saaks – ärge laske tal ennast tugevasti sügada, ärge ise kammige koera keha pealt teravate piidega kammiga jms. Täistrimmi järel kasvab uus karv ideaalsesse pikkusesse ca kolme kuuga. Kui tahate karvakasvu kiirendada, peske koera tihemini – puhas karv kasvab kiiremini!

NÄITUSESOENG Näitusekoer vajab ca 1-5 päeva enne näitust kindlasti karvahooldust, et koera väljanägemine oleks korrektne – puhastatakse kõrvad, kael ja sabaalune, piiratakse käpakarvu ja seelikut. Kui plaanite näitusele minekut, leppige trimmijaga juba varakult selleks aeg kokku – headel trimmijatel on enne näitusi tavaliselt palju koeri korda teha.

Eesti Šnautserite Klubi poolt soovitatavad trimmijad


Tallinn:
• Zoja Vald, “Kapi” lemmikloomade ilusalong, www.kapi.ee, zojavald@yahoo.com
• Irina Vinogradova, Grooming Salong, grooming-salong.eu
• Olga Paršina, olga_parshina@mail.ru

Kesk-Eesti:
• Aili Pärtel-Beljaev, Türi, bertasaa@kalleb.com
• Jaanika Kuldmaa, Salong "Kõik Sõbrale" Raplas, jaanika@snautser.ee
• Inna Lepihov, Rapla

Tagasi
Morro II, 1895.
Roland-Rolandsheim

Bazi v. Wetterstein, 1919
Esimene Eestisse toodud pipar-sool suuršnautser Gloris Celesta.
Must hõbedaga suuršnautserite showring Eesti Šnautserite Klubi 2012. aasta erinäitusel.
ajalugu

Suuršnautser

Tõu algupära üle on asjatundjad ja kasvatajad aastaid vaielnud. Üksmeelt ei ole senini saavutatud. Enamasti arvatakse, et suuršnautseri asualaks oli varem Austria, Bavaaria, Baier ning mõningad piirkonnad Šveitsis (Tirool). Sama väidab ka Dr Leopold Joseph Fitzinger oma raamatus „Bavarian Wolfhund”. Selles raamatus kirjeldab ta tugevat, musta või pruunika värvusega karmi karvaga koera, kelle saba ja kõrvad on kupeeritud. Tõug olevat levinud Bavaaria lõunaosas - Salzburgis ja Tirolis ning ekstra Alpi aasadel elamiseks aretatud kohandunud.

Nad on suurt kasvu, väga mõjuva välimusega, äärmiselt tugevad ja hoiavad Alpi aasadel karja – kaitstes hoolealuseid huntide ja inimeste eest. Koerte sabade ja kõrvade kupeerimine oli tollel ajal väga levinud. Kõrvade puhul tehti seda põletike ning karja kiskjate ja hulkuvate koerte eest kaitsmisel tekkida võivate vigastuste vältimiseks. Nudisaba oli märk, et koer teeb tööd ja selliste koerte pealt makse maksta ei tulnud.

Ka Dr. E. Harms kirjutab, et suuršnautser ei ole uus tõug, vaid juba ammu Bavaarias kasutusel. ta lisab, et mõnede baierlastest aretajate jutu järgi tõid ungari karjused oma karju lõuna Saksamaale ajades kaasa ka suured mustad, karmikarvalised koerad. Aegajalt müüsid nad mõned kutsikad talunikele. Nende ja kohalike koerte ristamisel tekkisidki suuršnautserilaadsed koerad. Mõnel pool kirjanduses väidetakse siiski, et kunagine nimetus „Russenschnauzer” (eesti keeles vene šnautser) või „Bärenschnauzer” (eesti keeles karušnautser) ei viita, et tõu algupära ida poolt pärit oleks, see on aga ainult oletus. Kindlalt on teada vaid see, et suuršnautseri eellased olid ammu karja- ja valvekoertena kasutuses. Need koerad olid pigem pikliku kui ruutja kerega, rohke pehme karvakattega, rikkaliku habemega ja enamasti tumedat värvi.

Viiteid suuršnautseri sarnastele koertele leiame ka maalidelt näiteks maal, mis kujutab Baieri printsessist Elisabethist (hilisem Austria keisrinna „Sissi”) 1850.aastal. Printsessi jalge ees lebab suur karmikarvaline must punaka varjundiga koer, arvatavasti tol ajal nn „Müncheni šnautser”. 1907.aastal loodi Münchenis Baieri Šnautseri Klubi, kuhu kuuluvad „Münchener” ehk siis müncheni šnautserid ja rahvapärane „Bierschnauzers” ehk õllešnautserid. Nimi suuršnautser võetakse kasutusele alles mõne aasta pärast. Tollel ajal oli Müncheni ümbruses selliseid koeri päris palju, teistehulgas kasutasid neid valvekoertena ka õlletootjad (valvasid õlleaame ja vankreid), sellest ka siis nimetus õllešnautser. Klubi aretusraamatus nimetati koeri algul Müncheni šnautseriteks, hiljem suureks Müncheni šnautseriks ja lõpuks siis suureks šnautseriks.

Aretusega tegelesid alguses peamiselt talunikud, nende seas aktiivseim kasvataja oli keegi Hr. Steinhuber, kellele 1898.aastal 9 musta »Russische Schnauzer« (vene šnautserit) kuulus. Kord olla tal isegi 45 kutsikat korraga olnud. Näitustel aga esinesid tema koerad kehvalt. Näiteks esinedes oma emase koera Fedoraga Regensburgi näitusel, teatas kohtunik nii: „mingit vene šnautserit ei ole olemas, sellise suurusega koerad ei ole šnautserid”! Selline suhtumine tulenes tolle aja mentaliteedist –enamus aretajad ja kasvatajad eelistasid tollel ajal levinud šnautserit (mittelšnautser). Suuršnautseri levikut piiravaks teguriks oli ka asjaolu, et aretajad ei müünud oma emaseid koeri ja kutsikaid. Hoiti nö monopoli.

Isegi 1919.aastal ei lubanud tuntud ning kauaaegseim suuršnautserite aretaja Hr. K. Kluftinger oma kuulsal isasel Bazi v. Wettersteinil isegi suurte summade eest võõraid ja tundmatu kasvataja emaseid paaritada. Karl Kluftinger kasvatas oma koeri mägedes ja oli uhke selle üle, et ei müünud kunagi oma koera. lõpuks lubas ta siiski Bazi v Wettersteini paaritustes kasutada ning sellega on Bazi enamuse tänapäeva suuršnautserite esiisa.

Ametlikult loetakse suuršnautseri sünniaastaks 1910.a. sel aastal kanti 6 isast ja 3 emast müncheni šnautserit „Pincheri-Šnautseriklubi” aretsuraamatusse. 4 koera olid pipar & sool, 3 musta, 1 kollakaspruun ja 1 hallikaspruun. Aasta varem osales ühel Müncheni näitusel 23 Müncheni šnautserit. Kohtuniku J. Berta sõnade järgi oli seal suur hulk eri kasvu, karva tüüpi ja värvi koeri. Dr. Harmsi arvates enamust neist koertest suuršnautseriteks pidada ei saanud – omanikud olid nad näitusel viinud arvates et tegemist on head tüüpi suuršnautseritega, kuid tegelikult olid nad ilma kindla eesmärgita tehtud paarituste tulemused. Siiski olid ka mõned väga head koerad – 2 isast , must Bitru von Sendling ja must Bazi von Wetterstein. Peagi pandi paika kindlad aretus eesmärgid, pehme ja rikkaliku karvaga koerad, karjakoeratüüpi koerad ja eri värvi koerad eemaldati aretusest.

Kasvu alam- ja ülempiiri kinnitamine ei läinud kuigi kergelt. Oli isaseid kelle turjakõrgus oli 55cm kuid ka selliseid kellel 76 cm.

Esimese ametliku pesakonna isa oli tume hundikarva Roland-Rolandsheim, turjakõrgusega 55cm, selle isase ellased ei olnud teada. Teda loeti tol ajal ideaalseks suuršnautseriks. Vastavalt oma päritolule pärandas ta oma järglastele kõikvõimalikke omadusi. Aegajalt aga juhtus sekka ka mõni kellest kasvas suurepärane suuršnautser. Peagi loobuti selle isase kasutamisest.

Saksa Hundestammbuch D.H.S.B. (eesti keeli ehk koerte sugupuu raamat) kanti 1910. aaatal Russische Schnauzer (vene šnautseri) nime all sisse 9 Müncheni šnautserit. 1913. aastal lisandus 8, 1916. aastal 16 koera. Kuue aastaga 33 koera.

Esimese maailmasõja järgne ebakindel periood soodustas ohtliku välimusega valvekoerte müüki ja suuršnautserite „tootmine” puhkes õitsele. Tol ajal olid suuršnautserid väga kallid, seetõttu varastati kasvatajatelt koeri ja müüdi edasi. Nii suuršnautsereid kui teisi tol ajal levinud valvekoeri paljundati rahalisel eemärgil – paljundusse läksid ka keskpärased ja halvad kehvad koerad. Seetõttu sai aretus tugeva löögi. Võttis mitukümmend aastat enne kui selle meeletu paljundamise tagajärjed kaduma hakkasid. Õnneks olid aretajad, kes südamega koerte juures heade liinidega koerte aretamist jätkanud.

Franz Schips Mannheimist oli pärast sõda üks tegusamaid aretajaid. Tema kennel kandis nime v.d. Glücksburg. Aretust alustas ta tumekollase emasega nimega Hexe (Nõid), kelle päritolu ei olnud teada, emase keskšnautseriga v. Egelsee kennelist ning isasega kes pärines Dr. Calaminuse aretusest. Juba 1925.aastal sai ta oma Butzi v.d. Glücksburgiga aasta võitja tiitli. Dr. Calaminus rajas oma kenneli Kinzigtal 1895.a.ka tema ei müünud oma koeri edasi ega paaritanud tundmatu sugupuuga koertega. Dr. Calminuselt pärinevad tänapäeva suuršnautseri teise liini esiisad. Tuntumad kennelid tollest ajast olid veel: von Heuhof (Schuhmaier. München), von Glonntal (Hochschwimmer, Glonn in Oberbayern), von Wertachhof (Kühnlein, Augsburg), von Fuchspark-Potz-haus« (Kaltenhäuser, Solingen), v.d.Kurpfalz (Kreuzberger, Mutter-stadt), von Salchern (Sandritter, Mannheim), von Linnefant (Rossow, Spandau), von Stoltzenburg (Neuenfeld, Zielenzig).

1926. aastal ostis Dr. Harms aretajalt Boschilt Berliinist musta aretusemase Russi 33 a, nii jõudsid suuršnautserid esimest korda Mecklenburgi. Schleswig-Holsteini jõudis esimene suuršnautser 30ndate keskel. Tõug kogus üha enam tuntust ning hakkas ka väljaspool Saksamaad populaarseks muutuma. Populaarsuse kasvule aitas eriti kaasa asjaolu, et suuršnautseri suurepärased iseloomujooned, tegid temast hea töökoera. Parim suuršnautserite treener oli tol ajal ülemleitnant Schonherr, kes oli Grünheide Koerte Treeninglaagri direktor. Ta treenis 60 suuršnautserit, kes olid kõik paistsid silma suurepäraste tööomadustega. Siements&Halske A.G. Berliinis aretas ja kasvatas suuršnautsereid töö- ja kaitsekoerteks. Väga heade tulemuste tõttu kanti suuršnautser ametlikult Teenistuskoerte nimekirja Saksamaal 1925.aastal. 20 esimest koera selles nimekirjas, kes katsed läbisid olid Grünheide kasvandusest.

1936. aastal toimus „Reichsturnie” Berliini lähedal Bohnsdorfis. Grünheides treenitud must suuršnautser Peter jättis kaugele seljataha kõik tolle aja parimad teenistuskoerad ja võitis tiitli Reichssieger (Reichi võitja) ning tervelt 4 kuldmedalit. Edu saavutasid suuršnautserid ka näitustel tänu oma omapärasele väljanägemisele ja suursugusele käitumisele.

II Maailmasõda põhjustas taas aretuses suure tühimiku. Paljud head koerad ja aretajad hukkusid. Paljud aretajad pidid sõja lõppedes aretusega taas päris otsast alustama. Õnneks tuli tõug ka sellest katsumusest välja ja juba 1949.aasta näitusel Leipzigis osales 59 musta suuršnautserit. Aja jooksul sai domineerivaks värviks must tänu mustadele esivanematele Bazi v Wetterstein ja Fels v Dinzigtal.

Pipar ja sool värvus tõusis samuti esile tänu pipar & sool isasele Bruno 35. Pipar & Sool suuršnautserite kasvatajaid ja aretajaid ühendab ülemaailmne organisatsioon ISPRA.

Tagasi

Nachtwächter, Stuttgart
Vene näitleja Juri Nikulini snautser on temaga ka hauamonumendil.
fragment Düreri maalist Madonna loomadega, 1503
fragment Düreri gravüürist Melancholia, 1514
Peter v. d. Werneburg, Strebel, 1902
Strebeli šnautserid, 1905
Emir v. d. Groben, 1948
Ahorntal kennel, 1950ndad

Šnautser

Nagu paljude teiste tõugude puhul, on ka šnautseri algupära aja möödudes kaduma läinud ja unustatud. Oma raamatus „The World of Schnauzers ” väidab Johan Gallant et varem nimetati šnautserit traatkarvaliseks pinšeriks. Selle tõu „teekonda” tänapäevani võime jälgida alates 14ndast sajandist.

Šnautserid olid aretatud rottide ja hiirte hävitamiseks Saksamaa lõunaosas ja leviala ulatus Austriasse Tiroli piirkonda. Sealt levisid nad kiirelt edasi Würtembergi ja Bavaariasse. Koer sai eriti populaarseks kaupmeeste seas. Nad ei olnud liiga suured seega mahtusid hästi kaubavankritele, nad ei vajanud palju hoolt ega toitu, neil olid väga tugevad kaitseinstinktid. Tol ajal võis kaubavankri suurima rahuga kõrtsi ette jätta kui seda šnautser valvas.

Paljudel minevikus tehtud kunstiteostel on kujutatud šnautserilaadseid koeri. Näiteks Mecklenburgis Saksamaal on 14ndal sajandil tehtud kuju, mis kujutab jahimeest, kelle jalge ees lamab šnautser. Šnautser on kujutatud ka 1620. aastal valminud kujul, mis asub Stuttgardis ja kannab nime „ Öövaht”. Paljud tolleaja kuusad kunstnikud kujutasid oma maalidel just šnautsereid. Albrecht Dürer, kellel endal oli šnutser – näiteks tema maal „Madonna loomadega”(1492), „Risti kandmine”(1501) jpt. Samuti leiame šnautseri Rembrandti, Lucas Cranachi (1501) ning 18ndal sajandil Sir Joschua Reynoldsi jpt. maalidelt.

1879. aastal 3. rahvusvahelisel koeranäitusel Hannoveris Saksamaal esitleti esimest korda šnautserit traatkarvalise pinscheri nime all, kusjuures esimese auhinna võitis traatkarvaline pinscher kennelist „Württemberg” Leonburgist, kes oli näitusele registreeritud „Schnautser” nime all! Teise koha said traatkarvalised pinscherid Betti ja Anni. 1880. aastal koostati traatkarvalise pinscheri esimene standard. Nimi šnautser on mainitud esmakordselt traatkarvalise pinscheri sünonüümina 1842. aastal Jeremias Gotthelfi poolt. Sõna pinscher kasutati tol ajal terrierite kohta. Lisaks šnautserile nimetati seda tõugu koeri ka „karmikarvaline pinscher” ja „rotikütt”. 1850. aastal kuulutati traatkarvaline pincher Saksamaal eraldiseisvaks tõuks.

Tuntud zooloog Fitzinger (1802-1884) Viinist kirjeldab traatkarvaline pincherit nii: ” traatkarvaline pincher on Bologne koera ja špitsi ristamisel tekkinud tõug. Paarituses on kasutatud ka saksa musta puudlit ja halli špitsi ning vana saksa pincherit”. Koera nägu olevat kaetud rohke karvaga, mis moodustab habeme, kõrvad ja saba on kupeeritud." Samal arvamusel on ka Youatt oma koerteraamatus (1852), samuti mainides saba ja kõrvade kupeerimist.

Richard Strebel, tuntud aretaja, kohtunik ja uurija kirjutab 1906.aastal nii: ”mõlemad, nii siledakarvaline pinscher kui ka karmikarvaline pinscher on esmakordselt mainitud ja kirjeldatud Dr. H. G. Reichenbachi poolt 1836. aastal. Reichenbach kirjeldab karmikarvalist pinscherit kui segu puudli ja mopsi vahel, värvuselt hall või punakashall. Ta mainib ka, et tõul on kalduvus esemeid käppadega kraapid ja katsuda.” Strebel ei ole nõus Youatt’i väitega, et tõuaretuses on kasutatud Bolognese koera. Ta on nõus aga sellega et eellaste hulgas on špitse kasutatud. Strebel aga tunnistab õigeks Reichenbachi, kes kirjeldab pincherite varasemast aretusest (1878) seda, et esimeste pesakondade hulgas oli selliseid, kus enamus kutsikaid oli bokseri-tüüpi – punakaskuldsed, musta maskiga ja mopsi sabadega. Võttis üsna kaua enne kui selleiseid kutsikaid enam ei sündinud.

Aja jooksul on toimud palju muudatusi tõu välimikus. Eriti värvi osas. Max Hartenstein Plavia kennelist on kõige enam mõjutanud šnautseri välimikku. Ta oli esimene, kes alates 1882. aastast oma koertest tõelised näitusetšempionid aretas. Sellel kennelil oli tänapäeva šnautserite värvuse väljakujunemisele suur mõju. Ta esines edukalt näitustel ka mustade šnautseritega, samuti erinevate hallitooni, hirvepunaste jt värvi šnautseritega. G. Goller Stuttgardist oli tuntud oma šnautseritega, kelle oli puhas pipar & sool värvus. Ta alustas aretusega 1886. aastal, juba 90ndatel olid tema puhtalt pipar&sool värviga koerad näitustel esindatud. See oli tema aretuse saladus palju aastaid, kuni ta lõpuks avalikustas, kuidas sellise karva värvuse sai. Nimelt paaritas aretaja omavahel musti ja hirvepunaseid koeri, nii tekkis värvus pipar & sool. Tänapäeva teadmised ja uuringud geneetika vallas kinnitavad, et just nii sai see värvus tekkida. Alates 1900. aastast oli see värvus eelistatuim šnautserite aretuses, kinnistudes ajapikku standardis koos musta värvusega ainsaks lubatavaks.

Suuri muutusi tõi kaasa ka aretaja Carl Thilo of Heilbronn. Tema aretas edasi Golleri pipar & sool liini. Oma 1890. aastal loodud kennelis pidas ta tähtsaks koera luustikku. Seega suunas ta sihipäraselt aretust nii, et et tekiksid ilus pea, mõjukad kulmud ja habe jne. Tema koerad olid head tüüpi ja elegantsed. Tänu neile aretajatele ja veel paljudele teistele on tänane šnautser just selline. Algupärast šnautserit loetakse ka kõigi 3 šnautseritüübi prototüübiks.

MUSTAD ŠNAUTSERID Kui šnautser üldiselt on mittelevinud tõug, siis must šnautser on haruldus. On vaid vähesed kennelid, kus kasvatatakse tõeliselt ilusaid musti šnautsereid. Paraku on mustad šnautserid üsna erinevad pipar & sool šnautseritest. Must geen on dominantne, nii võiks arvata, et aja jooksul hakkab värvuses domineerima must värvus. Praktikas aga ei ole see nii. Mustade šnautserite aretajad paaritavad omavahel vaid musti koeri, musta ja pipar & sool tüübi omavahelisel paaritamisel on tulemuseks ebakvaliteetse karvaga koerad. Ja seda põhjusel, et musta šnautseri karvastik on hoopis erinev pipar & sool šnautseri omast. Karv on pehmem ja kipub käharduma, sellist tugevat traatkarva kui pipar & sool koertel leidub mustadel harva. On üritatud karva tüübi parandamiseks pipar & soolaga paaritusi, kuid tulemuseks on hoopis koerad, kellel musta karva sees valged karvad või segamini pehme ja karm karv. Sellise segamise tagajärjel ei ole ükski geen puhtalt dominantne ning kunagi ei tea, millised saavad olema järglased. Seega on omavahel pipar & sool ning mustade šnautserite paaritamine keelatud. (katsetatakse seda siiski aegajalt USA-s). Just karvastiku tõttu on mustad šnautserid näitustel pipar & sool koertega võisteldes kehvemas seisus, sest nende karv on pehme. Mustad šnautserid on ka kergema luustikuga kui pipar & sool koerad.

Richard Strebelilt on ka joonistused nn varajastest šnautseritest. Ta on joonistanud näiteks Cito v. d. Werneburgi ja tolleaja tšempioni Sepelit – joonistused on tumedad ning seetõttu võib olla tegemist ka mustade koertega, seega võib järelda, et mustad šnautserid on olemas olnud sama kaua kui pipar & sool värvusega šnautseridki.

Üks must eellane, kes jookseb kõigi Euroopa ja Ameerika tänapäeva koerte liinidesse, on tšempion Emir v. d. Groben. Teda kasutati viiekümnendatel nii Ahorntali kui ka Muldentali liinides. Suguluspaaritusel Lonni v. d. Thuringerpforte ja Olaf v. Muldental liinis saadi kolm emast Askari’s Alue, Askari’s Aga ja Askari’s Anka – nemad on kõikide tänapäeva mustde šnautserite emadad. Alue alustas Euroopas mustade liini Basalteck. Alue paaritusest Igo v. Ahorntaliga sündisid Monna, Meister ja Merry v. Basalteck. Paaritusest Astor v. d. Bruchwiese’ga sündisid Sieg, Sula ja Timm v. Basalteck. Kõik kaunid, näitustel rohkelt auhindu võitnud koerad. Järglaste hulgas on Voss, Valla ja Wacker v. Basalteck. Wella ja Wido v. Basalteck ning Eddie ja Edda v. Furstenpfad olid Furstenpfadi mustade algmaterjal. Aga viidi Šveitsi kus ta oli Barbanera liini ema. Tedagi paaritati Igo v. Ahorntal’iga, sellest paaritusest pärit koeri on üle Euroopa. Tema kuulsaima järglase Trix Barbanera järglane Yris Barbanera oli intertšempion. Anka oli Udo v. Basaltecki ema ja temast sai alguse Ameerika Patundlis kenneli mustade šnautserite liin. Emir v. d. Groben oli Euroopa kennelite Autohof, Voma ja Gengelbachi paaritusisane.

Ameerika viimase 30 aasta kõigi liinide algisane Pavo de la Steingasse sündis Prantsusmaal Blotzheimis 1966. aastal ja viidi Ameerikasse Krayenrain kennelist (sellest kennelist on pärit ka palju kuulsaid suuršnautsereid). Pavo oli isaks Margaret S. Smithi poolt asutatud Skibo kennelile. Pavos said kokku Emiri paljude kuulsate Basaltecki ja Barbanera koerte liinid. Pavo näitusekarjäär oli aukartustäratav. BIS oli ta üle 75 korra, ta oli ka esimene šnautser, kes võitis Westminster Kennel Club Show (1972). Pavol on 14 tšempionist järglast ning tema head liinid on tänaseni alles.
Tagasi

Jacco Fulda Liliput - vanim pilt kääbusšnautserist.
Tüüpiline kääbusšnautser 1930ndatest aastatest: Dolf v. Slocfenspiel.
Tribute’s s Tuxedo Junction
Andy vom Hausberg

Kääbusšnautser

Saksa farmerid soovisid ideaalset farmikoera, kes saaks hakkama nii valvamise kui ka rotipüüdmisega. Et šnautser võttis veidi palju ruumi ja tema toitmisele kulus rohkem raha, ristati teda väiksemate tõugudega, saades väiksema koera, kes oli ideaalne rotipüüdja. Eraldiseisva tõuna on kääbusšnautserit esmakordselt mainitud alles 1880ndatel aastatel. Seega on kääbusšnautser üpriski uus tõug. Algselt kutsuti tõugu karmikarvaliseks pinšeriks, kääbusšnautseri nimi tuli kasutusele alles sajandivahetusel. Tõustandard võeti Saksa Pinšerite-Šnautserite Klubi (PSK) poolt vastu 1880. aastal. Vanim registreeritud kääbusšnautser oli must emane Findel, kes sündis 1988. aastal. Tema päritolu pole teada. Esimene PSK poolt registreeritud kääbusšnautser oli 1898. aastal sündinud Jacco Fulda Liliput. Joonistus Jaccost erines vähe ahvpinšer Fritzle omast – kääbusšnautserid ja ahvpinšerid võistlesidki nt esimestel näitustel samas ringis. Esmakordselt nägi kääbusšnautsereid näituseringis 1899. aastal.

Kääbusšnautserite esimeses tõuraamatus registreeritud kaheksast emasest koerast olid kolm mustad, kolm kollased, üks must pruuniga ning üks pipar-sool värvi. Esimesed koerad olid põhiliselt mustad kollaste märkidega, samuti oli tavaline hall või must pruuniga värvus. Puhast musta värvi kutsikas oli haruldane. Esimene puhtalt must kääbusšnautser, hilisem Saksa tšempion Peter v. Westerberg sündis 1902. aastal. Teda ennast, tema järglast Prince of Rheinsteini ning Lord V. Dornbuschi loetakse tõu esiisadeks, kellel on olnud suur mõju tõu arengule ning kellede liine leiab pea kõikides kääbusšnautserites. Peter v. Westerberg kandis ka valget (või kollast, nagu seda toona nimetati) värvust põhjustavat geeni. Tema paaritusest emase Gretel VD Werneburgiga sündis 1914. aastal valge emane kutsikas Mucki VD Werneburg. Seega on Peter v. Westerbergi ka pea kõigi valgete kääbusšnautserite esiisa.

Esimeses tõuraamatus oli lubatud värvikombinatsioonide seas ka nt valge mustade laikudega. Kombinatsioon oli siiski haruldane ja enne II maailmasõda kaotati Euroopas ametlikult lubatud värvikombinatsioonidest. Euroopas keskenduti peamiselt pipar-sool ja mustade kääbusšnautserite kasvatamisele. USAs, Kanadas ja Austraalias jäid kollaste, valgete, pruunide ja hallide märgistega šnautserid aga endiselt lubatuks.

20. sajandi algul oli tõu aretus endiselt eksperimenteerimisfaasis. Kindlate tõuomaduste kinnitamiseks kasutati erinevate tõugudega ristamist. Tuli ette ka pesakondi, kus osa kutsikaid registreeriti kääbusšnautserite, osa pinšerite ning osa ahvpinšeritena. Enne esimest maailmasõda polnud šnautserid maailmas levinud. Esimeses maailmasõjas kasutati šnautsereid kulleritena ja valvekoertena ning peale sõda levisid nad väljapoole Saksamaad.

20ndatel ja 30ndatel oli Euroopas laialt levinud must värvus heledate märgistega, kuid neid peeti kahe pipar-sool koera aretusest sündinud värvipraagiks ja müüdi peamiselt kodukoerteks. Mõnda neist kasutati siiski ka aretuses, nt Peppi Mockery of the Village, kelle 1921. aastal sündinud tütar Blackbird v.d. Cyriaksburg eksporditi USAsse ja on sealsete must hõbedaga liinide esiema. 1938. aastal tunnustas Ameerika Kennelklubi heledate märgistega kääbusšnautserit kui must hõbedaga värvust.

1972. aastal toodi Euroopasse, Šveitsi kasvataja Frieda Steigeri kennelisse Schnauzis esimene must-hõbedaga kääbussnautser – Tribute’s s Tuxedo Junction. Koerast Steigeri aretatud must-hõbedate esiisa ning tema liini leiab praegu pea kõigis Euroopas aretatud must-hõbedaga kääbusšnautserites. Saksamaal sündis kasvataja Peter Marxi kennelis esimene must hõbedaga värvi kääbusšnautser Andy vom Hausberg 1976. aastal. Samal aastal tunnustas PSK ka värvust omaette tõuna, 1977. aastal tunnustas tõugu ka FCI.

Kääbusšnautser - tõug, mis ühendas väikese koera kasvu ja suure koera iseloomu, hakkas peale II maailmasõda kiirelt populaarsust saavutama. Nüüdseks on kääbusšnautser üks populaarsemaid tõuge maailmas, jättes oma vanemad sugulased šnautseri ja suuršnautseri kaugele seljataha.
Tagasi

Suuršnautser


TURJA KÕRGUS:
Isased ja emased: 60-70 cm.
KAAL:
Isased ja emased: 35-47 kg.

FCI Standard nr 181 / 18.04.2007 PÄRITOLUMAA: Saksamaa
KEHTIVA ORIGINAALSTANDARDI AVALDAMISE KUUPÄEV: 6.03.2007.
KASUTUS: Teenistus- ja seltsikoer
FCI KLASSIFIKATSIOON: Rühm 2: Pinšerid ja šnautserid, molossid ja šveitsi alpi karjakoerad. Alarühm 1: Pinšerid ja šnautserid.
Töökatsetega.
LÜHIÜLEVAADE TÕU AJALOOST: Algselt kasutati suuršnautserit Lõuna-Saksamaal veisekarjade ajamiseks. Sajandivahetusel avastasid tõu sihikindlad aretajad tema tipptasemel töövõimed ning väärtuslikud iseloomuomadused. Alates 1913. aastast kantakse seda tõugu koeri tõuraamatusse ja 1925. aastal tunnustati suuršnautserit ametlikult töökoerana.
ÜLDMULJE: Suur, jõuline, pigem jässakas kui sale. Šnautseri suurem ning jõulisem vorm. Aukartust äratava välimusega tohutult rahulik koer, kes on alati valmis kaitseks.
TÄHTSAD PROPORTSIOONID:
• Ruudukujuline kehaehitus, turja kõrgus on peaaegu võrdne kere pikkusega.
• Pea pikkus (mõõdetuna ninaotsast kuklakühmuni) on pool ülajoone pikkusest (mõõdetuna turjast sabatüveni).
KÄITUMINE/ISELOOM:
Tüüpilised iseloomujooned on heatahtlikkus ning tasakaalukus. Oma peremehe suhtes väga lojaalne. Tal on hästi arenenud meeleorganid, arukus, õppimisvõime, jõud, visadus, kiirus ja suur vastupanuvõime ilmastiku ning haiguste suhtes. Tänu kaasasündinud pingetaluvusele ja enesekindlusele sobib seltsi-, spordi-, töö- ja teenistuskoeraks.
PEA
KOLJUPIIRKOND: Kolju: Tugev, pikk ning ilma märgatavalt esiletungiva kuklakühmuta. Pea peab olema kooskõlas koera jõulisusega. Otsmik on lame ning ilma voltideta, koonuseljaga paralleelne. Üleminek laubalt koonule: Hästi väljendunud tänu kulmudele.
NÄOPIIRKOND: Nina: Hästi arenenud ninapeegel, suurte ninasõõrmetega, alati must. Koon: Tömbi kiilu kujuline. Koonuselg on sirge. Mokad: Mustad, tihked ning lõualuudele liibuvad. Suunurgad on suletud. Lõuad/hambad: Tugev üla- ja alalõug. Täielik käärhambumus (42 valget tervet hammast vastavalt hambakaardile), hästi arenenud ning tihedalt sulguvad. Mälumislihased on hästi arenenud, ent põsed ei tohi rikkuda pea kandilist üldmuljet (koos habemega).
SILMAD: Keskmise suurusega ja ovaalse kujuga. Pilk on suunatud otse ette. Tumedad ja elava ilmega. Silmalaud on liibuvad.
KÕRVAD: Kõrge asetusega V-kujulised rippuvad kõrvad, mille siseküljed asetsevad põskede lähedal. Kantakse võrdsel kõrgusel, suunaga ettepoole meelekohtade poole. Murdekohad on paralleelsed ning mitte koljust kõrgemal.
KAEL: Tugev, lihaseline kael on väärikalt kaarduv ning läheb sujuvalt üle turjaks. Jõulise asetusega, sihvakas, väärikalt tõusev ja heas kooskõlas koera jõulisusega. Nahk kaelal on pingul ning ilma voltideta.
KERE
Ülajoon: Kergelt langev suunaga turjast saba poole. Turi: Ülajoone kõrgeim punkt. Selg: Tugev, lühike ja pingul. Nimme: Lühike, tugev ja sügav. Vahemaa tagumisest roidest puusani on lühike ning annab koerale tervikuna kompaktse mulje. Laudjas: Kergelt kumer ning läheb märkamatult üle sabatüveks. Rindkere: Mõõdukalt lai, ovaalse läbimõõduga, ulatub küünarnukkideni. Rinnakuluu on selgelt märgatav. Alajoon ja kõht: Küljed ei ole liiga üles tõmmatud ning moodustavad rinnakorvi alumise poolega kaunilt tõusva joone.
SABA: Sünnipärane, soositud on saabli- või sirbikujuline sabahoiak.
JÄSEMED
ESIJÄSEMED: Esijalad on eestvaates tugevad, sirged ning mitte lähestikku asetsevad. Küünarvars on küljelt vaadates sirge. Õlad: Abaluud liibuvad tihedalt rinnakorvile, on kahelt poolt hästi lihaseliselt üle rinnalülide ogajätkete ühendatud. Võimalikult kaldus ning hästi tahapoole suunatud, tasapinna suhtes umbes 50° nurga all. Õlavarred: Tihedalt kere vastu liibuvad, tugevad ja hästi lihaselised, moodustavad abaluudega 95°-105° nurga. Küünarnukid: Hästi liibuvad, ei ole sisse- ega väljapoole pööratud. Küünarvarred: Igast küljest vaadatuna täiesti sirged, hästi arenenud ning lihaselised. Randmeliigesed: Tugevad, kindlad, vaevumärgatavalt küünarvarrest eristuvad. Kämblad: Eestvaates vertikaalsed. Külgvaates maapinna suhtes pisut kaldu, tugevad ning kergelt vetruvad. Esikäpad: Lühikesed ja ümarad. Lähestikku asetsevate ning kaardunud varvastega (kassikäpad), lühikeste tumedate küüntega ning vastupidavate padjanditega.
TAGAJÄSEMED: Külgvaates kaldus. Tagantvaates paralleelsed, ent mitte lähestikku asetsevad. Reied: Mõõduka pikkusega, laiad ja tugevate lihastega. Põlveliigesed: Ei ole sisse- ega väljapoole pööratud. Sääred: Pikad, tugevad ja kõõluselised. Lähevad üle tugevateks kandadeks. Kannaliigesed: Väga hea nurgistusega, jõulised, tugevad, ei ole sisse- ega väljapoole pööratud. Pöiad: Lühikesed ja maapinna suhtes vertikaalse asetusega. Tagakäpad: Lühikeste, kaardunud ning hästi lähestikku asetsevate varvastega. Küüned on lühikesed ja mustad.
KÕNNAK/LIIKUMINE: Vetruv, elegantne, energiline, vaba ning maadhaarav. Esijalad sirutuvad võimalikult kaugele ette, tagajalad on suure tõukejõuga tagades maadhaarava ja vetruva liikumise. Üheaegselt liiguvad edasi ühe poole esi- ja teise poole tagajalg. Selg, sidemed ja liigesed on tugevad.
NAHK: Liibuv terve kere ulatuses.
KARVKATE
Karv peab olema traatjas, karm ja tihe. Karvkate koosneb tihedast aluskarvast ning mitte liiga lühikesest, kerele liibuvast pealiskarvast. Pealiskarv on karm ning piisavalt pikk, et võimaldada selle tekstuuri hindamist. Ei ole harjaseline ega laineline. Karvkate jäsemetel ei ole nii karm. Otsmikul ning kõrvadel on karv lühem. Tüüpilisteks tunnusteks on mitte liiga pehme habe koonul ja tihedad, kergelt silmi katvad kulmud. VÄRVUS:
• Üleni must, musta aluskarvaga.
• Pipar soolaga. Pipar soolaga värvuse aretamisel on eesmärgiks keskmise tumedusega ühtlaselt levinud, hästi pigmenteerunud pipravärvus ning hall aluskarv. Lubatud on kõik toonid tumedast terashallist hõbehallini. Kõikide värvivariatsioonide puhul peab olemas olema must mask, mis sobib harmooniliselt põhivärvusega ning rõhutab tõule omast näoilmet. Selged heledad märgised pea peal, rinnal ja jäsemetel on ebasoovitavad.
VEAD:
Kõiki kõrvalekaldeid eeltoodud nõuetest tuleb lugeda vigadeks ning nende tõsiduse aste sõltub otseselt konkreetse kõrvalekalde ulatusest ning selle mõjust koera tervist ja heaolu silmas pidades.
• Liiga väike või liiga lühike pea.
• Raske pea, ümmargune kolju.
• Nahavoldid otsmikul.
• Lühike, terav või kitsas koon.
• Tanghambumus.
• Tugevalt esiletungivad põsed või põsesarnad.
• Heledad, liiga suured või ümmargused silmad.
• Madala asetusega, liiga pikad või erineva hoiakuga kõrvad.
• Lõtv kaelanahk.
• Kaelavolt, kitsas turi.
• Liiga pikk, üles tõmmatud või pehme selg.
• Kumer selg.
• Längus laudjas.
• Pea poole suunatud saba.
• Pikad käpad.
• Küliskäik.
• Liiga lühike, liiga pikk, pehme, laineline, sasitud või siidine karv. Valge või täpiline karvkate või teised värvikombinatsioonid.
• Pruun aluskarv.
• Pipar soolaga värvikombinatsiooni puhul: must joon seljal või must sadul.
• Üle- või alamõõdulisus kuni 2 cm.
TÕSISED VEAD:
• Kohmakas või kerge kehaehitus. Liiga pikad või liiga lühikesed jalad.
• Vastupidine sootüüp (näiteks isase tüüpi emane).
• Väljapoole pööratud küünarnukid.
• Sirged või avatud kandadega tagajalad.
• Sissepoole pööratud kannad.
• Üle- või alamõõdulisus 1-2 cm.
DISKVALIFITSEERIVAD VEAD: • Arg, agressiivne, kuri, liialdatult kahtlustav või närviline käitumine.
• Kõik kehaehituse vead.
• Mittevastavus tõu tüübile.
• Hambumuse vead nagu üle- või alahambumus, valehambumus.
• Tõsised vead kehaehituses, karva- ja värvusevead.
• Üle- või alamõõdulisus rohkem kui 4 cm.
Selgete füüsiliste või käitumuslike kõrvalekalletega koerad diskvalifitseeritakse.
NB! Isastel peab olema kaks nähtavalt arenenud ja täielikult munandikotti laskunud munandit.

Tagasi

Šnautser


TURJA KÕRGUS:
Isased ja emased: 45-50 cm.
KAAL:
Isased ja emased: 14-20 kg.

FCI Standard nr 182 / 18.04.2007 PÄRITOLUMAA: Saksamaa
KEHTIVA ORIGINAALSTANDARDI AVALDAMISE KUUPÄEV: 6.03.2007.
KASUTUS: Valve- ja seltsikoer
FCI KLASSIFIKATSIOON: Rühm 2: Pinšerid ja šnautserid, molossid ja šveitsi alpi karjakoerad. Alarühm 1: Pinšerid ja šnautserid.
Töökatseteta.
LÜHIÜLEVAADE TÕU AJALOOST: Algselt kasutati šnautserit Lõuna-Saksamaal tallikoerana, sest ta tundis end eriti hästi hobuste seltsis. Ta oli ka väga usin ning kiire erinevate näriliste püüdja. Seetõttu hakati teda kutsuma „rotipüüdjaks“ (rattler). Pinšerite ja šnautserite klubi asutamisel 1895. aastal registreeriti tõug karmikarvalise pinšerina.
ÜLDMULJE: Keskmise suurusega, tugev, pigem jässakas kui sale, karmikarvaline.
TÄHTSAD PROPORTSIOONID:
• Ruudukujuline kehaehitus, turja kõrgus on võrdne kere pikkusega.
• Pea pikkus (mõõdetuna ninaotsast kuklakühmuni) on pool ülajoone pikkusest (mõõdetuna turjast sabatüveni).
KÄITUMINE/ISELOOM:
Tüüpilised iseloomujooned on elav temperament, tasakaalukus ning rahulikkus. Ta on heatahtlik, väga mänguline ning ta on oma peremehesse väga kiindunud. Ta armastab lapsi, on äraostmatu ja valvas, samas ta ei haugu väga palju. Kõrgelt arenenud meeleorganid, taiplikkus, õppimisvõime, kartmatus, vastupanuvõime ilmastiku ning haiguste suhtes teevad šnautserist suurepärase perevalve- ja seltsikoera, kellel on ka teenistuskoera omadusi.
PEA
KOLJUPIIRKOND Kolju: Tugev, pikk ning ilma märgatavalt esiletungiva kuklakühmuta. Pea peab olema kooskõlas koera jõulisusega. Otsmik on lame ning ilma voltideta, koonuseljaga paralleelne. Üleminek laubalt koonule: Hästi väljendunud tänu kulmudele. NÄOPIIRKOND Ninapeegel: Hästi arenenud, suurte ninasõõrmetega ninapeegel. Värvuselt alati must. Koon: Tömbi kiilu kujuline. Koonuselg on sirge. Mokad: Mustad, tihked ning lõualuudele liibuvad. Suunurgad on suletud. Lõuad/hambad: Tugev üla- ja alalõug. Täielik käärhambumus (42 valget tervet hammast vastavalt hambakaardile), hästi arenenud ning tihedalt sulguvad. Mälumislihased on hästi arenenud, ent põsed ei tohi rikkuda pea kandilist üldmuljet (koos habemega). SILMAD: Keskmise suurusega ja ovaalse kujuga. Pilk on suunatud otse ette. Tumedad ja elava ilmega. Silmalaud on liibuvad. KÕRVAD: Kõrge asetusega V-kujulised rippuvad kõrvad, mille siseküljed asetsevad põskede lähedal. Kantakse võrdsel kõrgusel, suunaga ettepoole meelekohtade poole. Murdekohad on paralleelsed ning mitte koljust kõrgemal.
KAEL: Tugev, lihaseline kael on väärikalt kaarduv ning läheb sujuvalt üle turjaks. Jõulise asetusega, sihvakas, väärikalt tõusev ja heas kooskõlas koera jõulisusega. Nahk kaelal on pingul ning ilma voltideta.
KERE
Ülajoon: Kergelt langev suunaga turjast saba poole. Turi: Ülajoone kõrgeim punkt. Selg: Tugev, lühike ja pingul. Nimme: Lühike, tugev ja sügav. Vahemaa tagumisest roidest puusani on lühike ning annab koerale tervikuna kompaktse üldmulje. Laudjas: Kergelt kumer ning läheb märkamatult üle sabatüveks. Rindkere: Mõõdukalt lai, ovaalse läbimõõduga, ulatub küünarnukkideni. Rinnakuluu on selgelt märgatav. Alajoon ja kõht: Küljed ei ole liiga üles tõmmatud ning moodustavad rinnakorvi alumise poolega kaunilt tõusva joone.
SABA: Sünnipärane, soositud on saabli- või sirbikujuline sabahoiak.
JÄSEMED
ESIJÄSEMED: Esijalad on eestvaates tugevad, sirged ning mitte lähestikku asetsevad. Küünarvars on küljelt vaadates sirge. Õlad: Abaluud liibuvad tihedalt rinnakorvi vastu, on kahelt poolt hästi lihaseliselt üle rinnalülide ogajätkete ühendatud. Võimalikult kaldus ning hästi tahapoole suunatud, tasapinna suhtes umbes 50° nurga all. Õlavarred: Tihedalt kere vastu liibuvad, tugevad ja hästi lihaselised, moodustavad abaluudega 95°-105° nurga. Küünarnukid: Hästi liibuvad, ei ole sisse- ega väljapoole pööratud. Küünarvarred: Igast küljest vaadatuna täiesti sirged, hästi arenenud ning lihaselised. Randmeliigesed: Tugevad, kindlad, vaevumärgatavalt küünarvarrest eristuvad. Kämblad: Eestvaates vertikaalsed. Külgvaates maapinna suhtes pisut kaldu, tugevad ning kergelt vetruvad. Esikäpad: Lühikesed ja ümara kujuga. Lähestikku asetsevate ning kaardunud varvastega (kassikäpad), lühikeste tumedate küüntega ning vastupidavate padjanditega. TAGAJÄSEMED: Külgvaates kaldus. Tagantvaates paralleelsed, ent mitte lähestikku asetsevad. Reied: Mõõduka pikkusega, laiad ja tugevate lihastega. Põlveliigesed: Ei ole sisse- ega väljapoole pööratud. Sääred: Pikad, tugevad ja kõõluselised. Lähevad üle tugevateks kandadeks. Kannad: Väga hea nurgistusega, jõulised, tugevad, ei ole sisse- ega väljapoole pööratud. Pöiad: Lühikesed ja maapinna suhtes vertikaalse asetusega. Tagakäpad: Lühikeste, kaardunud ning hästi lähestikku asetsevate varvastega. Küüned on lühikesed ja mustad.
KÕNNAK/LIIKUMINE: Vetruv, elegantne, energiline, vaba ning maadhaarav. Esijalad sirutuvad võimalikult kaugele ette, tagajalad on suure tõukejõuga, tagades maadhaarava ja vetruva liikumise. Üheaegselt liiguvad edasi ühe poole esi- ja teise poole tagajalg. Selg, sidemed ja liigesed on tugevad.
NAHK: Liibuv terve kere ulatuses.
KARVKATE
Karv peab olema traatjas, karm ja tihe. Karvkate koosneb tihedast aluskarvast ning mitte liiga lühikesest, kerele liibuvast pealiskarvast. Pealiskarv on karm ning piisavalt pikk, et võimaldada selle tekstuuri hindamist. Ei ole harjaseline ega laineline. Karvkate jäsemetel ei ole nii karm. Otsmikul ning kõrvadel on karv lühem. Tüüpilisteks tunnusteks on mitte liiga pehme habe koonul ja tihedad, kergelt silmi katvad kulmud. VÄRVUS:
• Üleni must, musta aluskarvaga.
• Pipar soolaga.Pipar soolaga värvuse aretamisel on eesmärgiks keskmise tumedusega ühtlaselt levinud, hästi pigmenteerunud pipravärvus ning hall aluskarv. Lubatud on kõik toonid tumedast terashallist hõbehallini. Kõikide värvivariatsioonide puhul peab olemas olema must mask, mis sobib harmooniliselt põhivärvusega ning rõhutab tõule omast näoilmet. Selged heledad märgised pea peal, rinnal ja jäsemetel on ebasoovitavad.
VEAD:
Kõiki kõrvalekaldeid eeltoodud nõuetest tuleb lugeda vigadeks ning nende tõsiduse aste sõltub otseselt konkreetse kõrvalekalde ulatusest ning selle mõjust koera tervist ja heaolu silmas pidades.
• Liiga väike või liiga lühike pea.
• Raske pea, ümmargune kolju.
• Nahavoldid otsmikul.
• Lühike, terav või kitsas koon.
• Tanghambumus.
• Tugevalt esiletungivad põsed või põsesarnad.
• Heledad, liiga suured või ümmargused silmad.
• Madala asetusega, liiga pikad või erineva hoiakuga kõrvad.
• Lõtv kaelanahk.
• Kaelavolt, kitsas turi.
• Liiga pikk, üles tõmmatud või pehme selg.
• Kumer selg.
• Längus laudjas.
• Pea poole suunatud saba.
• Pikad käpad.
• Küliskäik.
• Liiga lühike, liiga pikk, pehme, laineline, sasitud või siidine karv. Valge või täpiline karvkate või teised värvikombinatsioonid.
• Pruun aluskarv.
• Pipar soolaga värvikombinatsiooni puhul: must joon seljal või must sadul.
• Üle- või alamõõdulisus kuni 1 cm.
TÕSISED VEAD:
• Kohmakas või kerge kehaehitus. Liiga pikad või liiga lühikesed jalad.
• Vastupidine sootüüp (näiteks isase tüüpi emane).
• Väljapoole pööratud küünarnukid.
• Sirged või avatud kandadega tagajalad.
• Sissepoole pööratud kannad.
• Üle- või alamõõdulisus 1-3 cm.
DISKVALIFITSEERIVAD VEAD: • Arg, agressiivne, kuri, liialdatult kahtlustav või närviline käitumine.
• Kõik kehaehituse vead.
• Mittevastavus tõu tüübile.
• Hambumuse vead nagu üle- või alahambumus, valehambumus.
• Tõsised vead kehaehituses, karva- ja värvusevead.
• Üle- või alamõõdulisus rohkem kui 3 cm.
Selgete füüsiliste või käitumuslike kõrvalekalletega koerad diskvalifitseeritakse.
NB! Isastel peab olema kaks nähtavalt arenenud ja täielikult munandikotti laskunud munandit.

Tagasi

Kääbusšnautser


TURJA KÕRGUS:
Isased ja emased: 30–35 cm.
KAAL:
Isased ja emased: 4–8 kg.

FCI Standard nr 183 / 18.04.2007 PÄRITOLUMAA: Saksamaa
KEHTIVA ORIGINAALSTANDARDI AVALDAMISE KUUPÄEV: 6.03.2007.
KASUTUS: Kodu- ja seltsikoer
FCI KLASSIFIKATSIOON: Rühm 2: Pinšerid ja šnautserid, molossid ja šveitsi alpi karjakoerad. Alarühm 1: Pinšerid ja šnautserid.
Töökatseteta.
LÜHIÜLEVAADE TÕU AJALOOST: Kääbusšnautser on pärit Maini-äärsest Frankfurdist ning tema ajalugu ulatub 20. algusesse, mil teda tunti karmikarvalise kääbuspinšeri nime all. Tänu erinevatele kujudele, suurustele ja tüüpidele ning erinevatele karvkatte tüüpidele (karm, pehme, siidine) oli üsna keeruline aretada väikest koera, kellel on kõik samasugused omadused nagu tema suuremakasvulisel sugulasel šnautseril.
ÜLDMULJE: Väike, tugev, pigem jässakas kui sale, karmikarvaline ja elegantse välimusega. Šnautseri minivorm, kes ei jäta siiski kääbuslikku üldmuljet.
TÄHTSAD PROPORTSIOONID:
• Ruudukujuline kehaehitus, turja kõrgus on võrdne kere pikkusega.
• Pea pikkus (mõõdetuna ninaotsast kuklakühmuni) on pool ülajoone pikkusest (mõõdetuna turjast sabatüveni).
KÄITUMINE/ISELOOM:
Iseloomult sarnaneb šnautserile. Temperament ja käitumine on omased väikesekasvulisele koerale. Arukus, julgus, vastupidavus ning valvsus teevad kääbusšnautserist sobiva majakoera. Sobib hästi ka valve- ja seltsikoeraks, keda on hõlbus pidada ka väikeses korteris.
PEA
KOLJUPIIRKOND Kolju: Tugev, pikk ning ilma märgatavalt esiletungiva kuklakühmuta. Pea peab olema kooskõlas koera jõulisusega. Otsmik on lame ning ilma voltideta, koonuseljaga paralleelne. Üleminek laubalt koonule: Hästi väljendunud tänu kulmudele. NÄOPIIRKOND Nina: Hästi arenenud, alati musta värvi ninapeegel. Koon: Tömbi kiilu kujuline. Koonuselg on sirge. Mokad: Mustad, tihked ning lõualuudele liibuvad. Suunurgad on suletud. Lõuad/hambad: Tugev üla- ja alalõug. Täielik käärhambumus (42 valget tervet hammast vastavalt hambakaardile), hästi arenenud ning tihedalt sulguvad. Mälumislihased on hästi arenenud, ent põsed ei tohi rikkuda pea kandilist üldmuljet (koos habemega). SILMAD: Keskmise suurusega ja ovaalse kujuga. Pilk on suunatud otse ette. Tumedad ja elava ilmega. Silmalaud on liibuvad. KÕRVAD: Kõrge asetusega V-kujulised rippuvad kõrvad, mille siseküljed asetsevad põskede lähedal. Kantakse võrdsel kõrgusel, suunaga ettepoole meelekohtade poole. Murdekohad on paralleelsed ning ei asetse koljust kõrgemal.
KAEL: Tugev, lihaseline kael on väärikalt kaarduv ning läheb sujuvalt üle turjaks. Jõulise asetusega, sihvakas, väärikalt tõusev ja heas kooskõlas koera jõulisusega. Nahk kaelal on pingul ning ilma voltideta.
KERE
Ülajoon: Kergelt langev suunaga turjast saba poole. Turi: Ülajoone kõrgeim punkt. Selg: Tugev, lühike ja pingul. Nimme: Lühike, tugev ja sügav. Vahemaa tagumisest roidest puusani on lühike ning annab koerale tervikuna kompaktse välimuse. Laudjas: Kergelt kumer ning läheb märkamatult üle sabatüveks. Rindkere: Mõõdukalt lai, ovaalse läbimõõduga, ulatub küünarnukkideni. Rinnakuluu on selgelt märgatav. Alajoon ja kõht: Küljed ei ole liiga üles tõmmatud ning moodustavad rinnakorvi alumise poolega kaunilt tõusva joone.
SABA: Sünnipärane, soositud on saabli- või sirbikujuline sabahoiak.
JÄSEMED
ESIJÄSEMED: Esijalad on eestvaates tugevad, sirged ning mitte lähestikku asetsevad. Küünarvars on küljelt vaadates sirge. Õlad: Abaluud liibuvad tihedalt rinnakorvile, on kahelt poolt hästi lihaseliselt üle rinnalülide ogajätkete ühendatud. Võimalikult kaldus ning hästi tahapoole suunatud, tasapinna suhtes umbes 50° nurga all. Õlavarred: Tihedalt kerele liibuvad, tugevad ja hästi lihaselised, moodustavad abaluudega 95°-105° nurga. Küünarnukid: Hästi liibuvad, ei ole sisse- ega väljapoole pöördunud. Küünarvarred: Igast küljest vaadatud täiesti sirged, hästi arenenud ning lihaselised. Randmeliigesed: Tugevad, kindlad, vaevumärgatavalt küünarvarrest eristuvad. Kämblad: Eestvaates vertikaalsed. Külgvaates maapinna suhtes pisut kaldu, tugevad ning kergelt vetruvad. Esikäpad: Lühikesed ja ümara kujuga. Lähestikku asetsevate ning kaardunud varvastega (kassikäpad), lühikeste tumedate küüntega ning vastupidavate padjanditega. TAGAJÄSEMED: Külgvaates kaldus. Tagantvaates paralleelsed, ent mitte lähestikku asetsevad. Reied: Mõõduka pikkusega, laiad ja tugevate lihastega. Põlveliigesed: Ei ole sisse- ega väljapoole pöördunud. Sääred: Pikad, tugevad ja kõõluselised. Lähevad üle tugevateks kandadeks. Kannad: Väga hea nurgistusega, jõulised, tugevad, ei sisse- ega väljapoole pööratud. Pöiad: Lühikesed ja maapinna suhtes vertikaalse asetusega. Tagakäpad: Lühikeste, kaardunud ning hästi lähestikku asetsevate varvastega. Küüned on lühikesed ja mustad.
KÕNNAK/LIIKUMINE: Vetruv, elegantne, energiline, vaba ning maadhaarav. Esijalad sirutuvad võimalikult kaugele ette, tagajalad on suure tõukejõuga, tagades maadhaarava ja vetruva liikumise. Üheaegselt liiguvad edasi ühe poole esi- ja teise poole tagajalg. Selg, sidemed ja liigesed on tugevad.
NAHK: Liibuv terve kere ulatuses.
KARVKATE
Karv peab olema traatjas, karm ja tihe. Karvkate koosneb tihedast aluskarvast ning mitte liiga lühikesest, kerele liibuvast pealiskarvast. Pealiskarv on karm ning piisavalt pikk, et võimaldada selle tekstuuri hindamist. Ei ole harjaseline ega laineline. Karvkate jäsemetel ei ole nii karm. Otsmikul ning kõrvadel on karv lühem. Tüüpilisteks tunnusteks on mitte liiga pehme habe koonul ja tihedad, kergelt silmi katvad kulmud. VÄRVUS:
• Üleni must, musta aluskarvaga.
• Pipar soolaga. Pipar soolaga värvuse aretamisel on eesmärgiks keskmise tumedusega ühtlaselt levinud, hästi pigmenteerunud pipravärvi ning hall aluskarv. Lubatud on kõik toonid tumedast terashallist hõbehallini. Kõikide värvivariatsioonide puhul peab olemas olema must mask, mis sobib harmooniliselt põhivärvusega. Selged heledad märgised pea peal, rinnal ja jäsemetel on ebasoovitavad.
• Must/hõbe. Must/hõbe värvikombinatsiooni aretamise puhul on eesmärgiks must pealiskarv musta aluskarvaga, valged märgised silmade kohal, põskedel, habemel ja kaelal. Kaks eraldatud kolmnurka eesrinnal, esimestel randmetel, käppadel, tagajalgade sisekülgedel ning päraku ümbruses. Otsmik, kael ja kõrvade välisküljed peavad olema mustad nagu pealiskarvgi.
• Üleni valge, valge aluskarvaga.
VEAD:
Kõiki kõrvalekaldeid eeltoodud nõuetest tuleb lugeda vigadeks ning nende tõsiduse aste sõltub otseselt konkreetse kõrvalekalde ulatusest ning selle mõjust koera tervist ja heaolu silmas pidades.
• Liiga väike või liiga lühike pea.
• Raske pea, ümmargune kolju.
• Nahavoldid otsmikul.
• Lühike, terav või kitsas koon.
• Tanghambumus.
• Tugevalt esiletungivad põsed või põsesarnad.
• Heledad, liiga suured või ümmargused silmad.
• Madala asetusega, liiga pikad või erineva hoiakuga kõrvad.
• Lõtv kaelanahk.
• Kaelavolt, kitsas turi.
• Liiga pikk, üles tõmmatud või pehme selg.
• Kumer selg.
• Längus laudjas.
• Pea poole suunatud saba.
• Pikad käpad.
• Küliskäik.
• Liiga lühike, liiga pikk, pehme, laineline, sasitud või siidine karv. Valge või täpiline karvkate või teised värvikombinatsioonid.
• Pruun aluskarv.
• Pipar soolaga värvikombinatsiooni puhul: must joon seljal või must sadul.
• Must/hõbe värvikombinatsiooni puhul puuduvad rinnal selgelt eraldatud kolmnurgad.
• Üle- või alamõõdulisus kuni 1 cm.
TÕSISED VEAD:
• Kohmakas või kerge kehaehitus. Liiga pikad või liiga lühikesed jalad.
• Vastupidine sootüüp (näiteks isase tüüpi emane).
• Väljapoole pööratud küünarnukid.
• Sirged või avatud kandadega tagajalad.
• Sissepoole pööratud kannad.
• Liiga lühikesed tagumised pöiad.
• Valge või täpiline karvkate musta karvkattega või pipar soolaga värvikombinatsiooniga koerte puhul.
• Laiguline karv must/hõbe või valge karvkattega koerte puhul.
• Üle- või alamõõdulisus 1-2 cm.
DISKVALIFITSEERIVAD VEAD: • Arg, agressiivne, kuri, liialdatult kahtlustav või närviline käitumine.
• Kõik kehaehituse vead.
• Mittevastavus tõu tüübile.
• Hambumuse vead nagu üle- või alahambumus, valehambumus.
• Tõsised vead kehaehituses, karva- ja värvusevead.
• Üle- või alamõõdulisus rohkem kui 2 cm.
Selgete füüsiliste või käitumuslike kõrvalekalletega koerad diskvalifitseeritakse.
NB! Isastel peab olema kaks nähtavalt arenenud ja täielikult munandikotti laskunud munandit.

Tagasi